Elocutio on üks viiest lääne retoorilisest tehnikast, mis tegeleb sõnade ja fraaside õige kasutamise ja kasutamisega. Elocutiol on neli elementi: selgus, korrektsus, sobivus ja ornamentika. Elocutio tehnika valdamine on oluline kõigile, kes soovivad kõnet pidada, alates õhtusöögijärgsest esinejast kuni koosolekuruumis ettekande pidajani. Seda tehnikat kohtab kõige sagedamini miitingutel, sõnavõttudel ja poliitikas toimuvatel diskursustel, olgu siis uue seaduse, probleemi arutamisel või valimistel valijaid kõigutada.
See termin on ladina päritolu ja on seotud retoorika ideedega, mis arenesid välja esmalt Kreeka maailmas, demokraatiates nagu Ateena ja seejärel Rooma Vabariigi viimastel sajanditel. Sõna pärineb ladinakeelsest sõnast “ioqui”, mis tähendab “rääkima”. Tänapäeva inglise keeles on see seotud maailma sõnaga “elocution”, mis tähendab “hästi rääkima”.
Elocutio on hea retoorika reeglite keskpunkt, nagu on visandanud Rooma poliitik ja tuntud retoorik Marcus Tullius Cicero ja teised. Teised kaanonid algavad sõnaga “inventio”; kõne jaoks materjali väljamõtlemine või kogumine. Teine on “disposito”, mis on kogutud materjali paigutus. Pärast elocutio tuleb “memoria” ehk materjali päheõppimine, kuna paljud kõned esitatakse ilma paberi või autokuuta. Viimane kaanon on “pronuntiatio”, sõnade õige hääldus ja kõnetehnika kasutamine.
Selgus elocutio tähenduses ei viita sõnade õigele hääldusele, mis on “pronuntiatio” element. Selgus tähendab selles mõttes selgust; täpsemalt kõnes sisalduva sõnumi selgus. Sõnade ja fraaside valik peab vältima mitmetähenduslikkust, et kuulajas ei jääks kahtlust, millist sõnumit retoorik edastada soovib.
Õigsuse määravad kasutatud sõnad ja fraasid. Et sõnad oleksid õiged, peavad need kõigepealt vastama teadaolevatele grammatika- ja kasutusreeglitele. Lammas on lammas, mitte näiteks ründehelikopter. Lisaks semantika, sidesõnade ja ühendite õigele kasutamisele ei tohi kasutatavad sõnad ja fraasid olla arhailised. See tähendab, et need peavad olema kaasaegses kasutuses ja seetõttu laialt mõistetavad.
Kõne sisu on kõnesobiv, kui see on kõnega seotud. Samuti peab sisu vältima tabusõnu ja väljendeid. Näiteks Enoch Powelli kõne rasside suhetest Suurbritannias on meelde jäänud selle poolest, et ta kasutas rassidevahelise disharmoonia kirjeldamiseks tabufraasi “verejõed”. See fraas on varjanud teisi selle teema punkte.
Ornament on kõne viimane ja sageli ka kõige olulisem element. Elocutio terminites tähendab see lilleliste fraaside, ebatavaliste või võimsate sõnade lisamist kõnesse, et muuta kõne meeldejäävamaks. Veendumine, et sõnad on õiged ja sobivad, aga ka dekoratiivsed, tähendab selge tasakaalu leidmist. Ornament sisaldab kõnekujundeid, nagu sõnamängud, vihjed ja metafoorid.