Semiootika, mida nimetatakse ka “semiootilisteks uuringuteks” ja “semioloogiaks”, uurib, kuidas inimesed suhtlevad. Eelkõige uurib see seda, kuidas me tähenduse lõime ja kuidas seda mõistavad inimesed, kellele tähendust edastatakse. Semiootika on uurimus sellest, kuidas me kasutame sümboleid nagu tähed ja numbrid tähenduse ülekandmiseks osapoolte vahel.
Mõiste “semiootika” pärineb kreeka sõnast semeiotikos, mis tähendab “märkide tõlgendajat”. Inglise keeles kasutas seda terminit esmakordselt Briti kirjanik ja õpetlane Henry Stubbes aastal 1670. Kakskümmend aastat hiljem, aastal 1690, kasutas John Locke seda terminit oma teoses “An Essay Concerning Human Understanding”. Mõned olulised tegelased semiootika ajaloos on: Charles Sanders Peirce, Ferdinand de Saussure, William Dwight Whitney, Louis Trolle Hjelmslev, Charles W. Morris, Umberto Eco, Algirdas Julien Greimas, Thomas A. Sebeok, Juri Lotman ja Valentin Volosinov.
Semiootika kui õppevaldkonna areng vormistati Viini ringi ajal, mis toimus Viini ülikoolis 1922. aastal. Viini ringis esitles rühm teadlasi teost pealkirjaga “International Encyclopedia of Unified Science”. Selles töös määratleti semiootika valdkond ja jagati see kolmeks osaks: semantika, süntaktika ja pragmaatika.
Semantika uurib, kuidas tähendust keeles väljendatakse. Oluline on märkida, et semantika ei piirdu ainult verbaalsete keeltega. Seda saab rakendada ka muudele tähendust edasi andvatele sümbolisüsteemidele, näiteks matemaatikakeelele ja arvutikoodidele. Süntaktika uurib, kuidas konkreetses keeles olevad sümbolid on üksteisega seotud, või süntaksi uurimine. Pragmaatika uurib, kuidas keelt praktilistes rakendustes kasutatakse, kuidas keele kõnelejad keelt kasutavad.
Semiootika on distsipliin, mis on sügavalt seotud inimkogemusega. Suhtlemine pole mitte ainult tööalase edu ja isiklike suhete võti, vaid see on ka ellujäämise võti. Keele kaudu on inimestel võime täita selliseid olulisi ülesandeid nagu abi kutsumine või kellegi teise hoiatamine võimaliku või eelseisva ohu eest. Kuid inimesed ei ole ainsad liigid, kes suudavad sellist teavet edastada. Puu otsa jäänud kass teab oma hädast teavitamiseks valjult märgata, isegi ulguda. Pardiema, kes pardipoegade pihta kriuksub, kui näeb hagijat rannajoonele lähenemas. Semiootiliste teooriate rakendamist muudes organismides peale inimese nimetatakse “biosemiootikaks” või “zoosemioosiks”.