Positiivne on identifitseeriv sõna või fraas, mis järgneb nimisõnale. Need fraasid annavad kuulajale või lugejale eelneva nimisõna kohta lisateavet, mida nimisõna ise ei paku. Appositiivid on olemas enamikus keeltes, kuna igas kaasaegses keeles on nimisõnad, kuid viis, kuidas need lausesse sobivad, võib olenevalt keelest erineda. Inglise keeles tuleb mõned apositiivid eraldada komadega, samas kui teised ei vaja täiendavaid kirjavahemärke.
Kuigi need muudavad nimisõnu, koosnevad apositiivid tegelikult nimisõnadest ja nimisõnafraasidest. Need sõnad ja fraasid on tavaliselt ebaolulised, kuna lause võib tavaliselt iseseisvalt püsida ka ilma nendeta. Appositiivi eesmärk on lihtsalt pakkuda lugejale või kuulajale ulatuslikumat teavet. Näiteks lauses “Minu õe parim sõber Mary käis arsti juures” on positiivsus “Maarja” ja “parim sõber” on nimisõna, mida “Maarja” kirjeldab. Lause on täiesti mõttekas ka ilma apositiivsust lisamata, kuid pärisnime “Maarja” lisamine annab lugejale rohkem teavet kõnealuse subjekti identiteedi kohta.
Inglise keeles tuleb enamik aposiive pärast nimisõnu, mida nad tuvastavad. Tavaliselt võib sama apositiivi paigutada siiski tuvastatud termini ette. Kuigi see tava on grammatiliselt õige, panevad inglise keelt emakeelena kõnelevad inimesed juhusliku vestluse ajal harva tuvastatud nimisõna ette aposiive.
Lauses “Ameerika Ühendriikide esimene president George Washington andis ametivande 30. aprillil 1789” on nimisõna “George Washington” ja “Ameerika Ühendriikide esimene president” on positiivne fraas. Üksikisik võib ka kirjutada: “Ameerika Ühendriikide esimene president George Washington andis ametivande 30. aprillil 1789.” Substantiivi nimisõna ja aposiit jäävad mõlemal juhul samaks ning mõlemad laused on tehniliselt grammatiliselt õiged. Enamik kõnelejaid kasutaks siiski esimest fraasi, mitte teist.
Apositiivid eraldatakse peaaegu alati ülejäänud lausest komadega, kuid mõned apositiivid ei vaja täiendavaid kirjavahemärke. Kui kirjeldav fraas pakub tarbetut teavet, peab kirjutaja fraasi ülejäänud lausest eraldama komadega. Teisest küljest, kui kirjeldav fraas annab vajalikku teavet, pole komasid vaja.
Näiteks lauses “Billy mängis oma sõbra Robertiga pesapalli”, on “sõber” tuvastatav nimisõna ja “Robert” on positiivsus. Eeldades, et Billyl on rohkem kui üks sõber, peab kirjanik tuvastama kõnealuse sõbra, et anda lugejale teada, millise sõbraga Billy mängis. Selle tulemusena pole koma vaja. Kui lause kõlab: “Billy mängis oma parima sõbra Robertiga pesapalli”, pole sõbra nimi enam oluline teave, kuna Billyl on ainult üks parim sõber. Seega teab lugeja juba ka ilma nimeta, kellele kirjutaja viitab, ja identifitseeriv nimisõna tuleb kompenseerida komaga.