Passiivhääl on kirja- ja kõnekeele vorm, kus on tavaline, et subjekt väljendab verbi, mitte verbi väljendava lause põhiobjekti. Passiivse hääle näide oleks “Laps võttis mänguasja üles”, selle asemel, et “laps võttis mänguasja üles”. Viimane demonstreerib aktiivset häält, mida kirjutatakse ja räägitakse palju sagedamini.
Aktiivne ja passiivne hääl vahetatakse sageli kirjutamises ja rääkimises, ilma et autor mõistaks, et nad on seda teinud. Keel eelistab aktiivset häält. Traditsiooniliselt ei soovitata kasutada passiivset häält domineeriva vormina, kuna see tundub eraldatum ja isikupäratum. Tegusõna kaldub eelistama aktiivset häält kui loomulikku kõneviisi, kuna see annab edasi ka vahetu tunde.
On öeldud, et passiivset häält kasutatakse sageli siis, kui soovitakse end konkreetse teemaga seotusest lahti võtta või mitte väljendada erakondlikku suhtumist sellesse teemasse. Passiivset häält võib sageli näha teaduslikus, tehnilises ja akadeemilises kirjutamises. Samuti on tavaline, et poliitikud kasutavad võtmejuhtumitel passiivset häält. Hea näide sellest on see, kui USA endine president Ronald Reagan vabandas avalik-õiguslikus televisioonis Iraani-Contra skandaali pärast sisuliselt mitte-vabandades, öeldes, et “vigu tehti”, kuid ei süüdistanud neid vigu aktiivselt ega konkreetselt kuskil.
Populaarne passiivse hääle määratlus nimetab seda ebakindlaks või kaudselt viidatud kõneks. Tegelikult pole see üldse passiivne hääl, vaid keel, millel puudub otsekohesus, mida enamik eeldab aktiivse häälena. Passiivse ja aktiivse hääle piiritlemise ebamäärast olemust saab demonstreerida lausetes, kus tegusõna aktiivset vormi üldse ei esine, kuid tavalugejale tundub see nii, nagu oleks tegu aktiivse häälekirjutusega. “Keegi sõi minu magustoidu,” ei sisalda aktiivset verbi, kuid seda peetakse aktiivseks häällauseks. Seevastu otsene “Keegi sõi mu magustoidu” on selgelt aktiivne hääl.
Sellised autoriteedid, nagu Strunk ja White’i stiilielemendid, kortsutavad passiivse hääle kasutamist, kuid kasutavad seda ise selle kritiseerimisel. See on tihedalt põimunud enamikesse keeltesse niivõrd, et selle täielik kõrvaldamine piiraks oluliselt ideede väljendamist. Kõnekeel sobib aktiivsele häälele loomulikumalt, kuid kirjalikul kujul on palju juhtumeid, kus passiivne hääl on lihtsam ja sobivam meetod teabe edastamiseks suurele kuulajaskonnale.