Tetrameeter on poeetilise meetri vorm, milles luuletuse iga rida sisaldab nelja “jalga”, kuigi kõiki neid jalgu saab paigutada mitmel erineval viisil. Selle üsna lihtsa ja põhilise struktuuri piires võib aga joonte vahel olla palju erinevusi, mis põhinevad nende jalgade struktuuril. Luulerea jalad järgivad sageli kindlat vormingut, mis näitab, mitu silpi on kummaski jalas ja nendele silpidele pandud rõhuasetused. Tetrameetris kirjutatud luulereas on tavaliselt kas kaheksa või 12 silpi rea kohta, olenevalt kasutatava meetrilise rütmi tüübist.
Konkreetse luuletuse meeter näitab luuletuse rütmi, eriti seoses sellega, kuidas iga rida on üles ehitatud ja voolab läbi kogu teose. Tavaliselt tähistatakse seda kirjeldava sõnaga, mis viitab jalgade arvule igal real, näiteks tetrameeter või pentameeter. Tetrameetris kirjutatud luuletuse rea kohta on neli jalga, eesliide “tetra” tähistab nelja, pentameetriga luuletuse rea kohta on viis jalga ja heptameetris seitset. Need jalad igal real põhinevad silpidel, mitte üksikutel sõnadel.
Kui luuletuse meetrit kirjeldatakse, kasutatakse seda tavaliselt kahe sõna abil; esimene näitab, kuidas luuletuse iga jalg on üles ehitatud, ja teine näitab, kui palju neid jalgu igal real leidub. Luuletus, mida kirjeldatakse kui “jambilise tetrameetriga” kirjutatud, sisaldab ridu, mis sisaldavad tavaliselt neli jalga rea kohta, kusjuures iga jalg on kirjutatud jambilisel viisil. Teisest küljest on “jambilise pentameetriga” luuletusel ka jalad kirjutatud kui “iambs”, kuid see sisaldab viis jalga rea kohta. Meetur ei ole siiski absoluutne reegel ning paljud luuletused on kirjutatud aeg-ajalt varieeruvate, eriti pikemate teoste puhul, et vältida liigset kordamist ja hoida luulerütm dünaamiline.
Luuletuse jalgu saab kirjutada mitmel erineval viisil ja need põhinevad tavaliselt jala kohta kasutatavate silpide arvul ja nendele silpidele pandud rõhul. Näiteks jambilises tetrameetris kirjutatud luuletuse rea kohta on neli jalga, millest igaüks on kirjutatud jambidena. Jambilised jalad sisaldavad kahte silpi, mis tähendab, et luuletuse iga rida sisaldab kaheksat silpi, kusjuures esimene silp on rõhutu ja teine silp rõhutatud. Daktülilise tetrameetriga kirjutatud luuletus seevastu kasutaks daktüülilisi jalgu, millest igaüks sisaldab kolme silpi, mis tähendab, et luuletuse igal real on 12 silpi, mis on struktureeritud ühe rõhutatud silbina, millele järgneb kaks rõhuta silpi.