Epifaaniat võib kirjeldada kui eneseteostuse või avastamise hetke, mis valgustab või paljastab inimese iseloomu. Mõiste juurdub kreeka sõnast epiphania, mis tõlkes tähendab manifestatsiooni. Nagu tänapäeva ilukirjanduses, filosoofias ja psühholoogias kasutatakse, on epifaania enesetõdede ilming.
Mõned võrdlevad epifaaniat gestaltiga, “ahaa” hetkega, mil asjad enda kohta selgeks saavad. Gestaltteraapias ja teistes psühhoteraapia vormides loodetakse, et kliendid kogevad mitte ühte eneseteostushetke, vaid paljusid. Enesetõe avaldumine võib inspireerida muutusi ja lahendada probleeme.
Sageli ei kirjeldata filosoofias epifaaniat kui lihtsalt eneseteostust, vaid valgustust vaimsest sasipundarst, mis on seotud inimestega üldiselt. Filosoofid võivad saada haruldasi arusaamavälgatusi, mis näivad andvat neile hetked sügavamaks mõistmiseks väga keerulistest probleemidest. Selline mõistmise kiirustamine võib tekitada suurt rõõmu, kuid võib hiljem olla liiga lihtne.
Paljud autorid, kuid eriti James Joyce, kasutasid seda kontseptsiooni suurepäraselt. Joyce’i teoses “Kunstniku portree noore mehena” keerleb iga novell keskse tegelase ümber, kes kogeb omamoodi epifaaniat.
Joyce ei pidanud kindlasti silmas, et epifaania oleks tingimata positiivne hetk. See oli aga täpsustav hetk, mil nii tegelane kui ka lugeja jõudsid järeldusele tegelase sügavates vigade kohta. Joyce polnud ilmselgelt esimene kirjanik, kes seda kontseptsiooni kasutas. Need ilmutused on klassikalise kreeka dramatiseerijatele olulised. Oidipuse avastus oma võimetusest saatusest pääseda on sisuliselt epifaania.
Sellisena võib enesetõde tähendada väga valusat ja õnnetut hetke. See ei pruugi anda lahendust, vaid võib hoopis keerulisemaks muuta. Oidipuse epifaania saatuse suhtes pimedaks on tema hullumeelsus ja enda pimestamine. Tema ema/naise vastus on veelgi liialdatud – ta poob end üles.
Psühholoogias õpetatakse koolitusnõustajatele, et oluline on mitte kliendist ette jõuda. Teostuseni jõudmine peab olema järkjärguline ja ohutult juhitud protsess. Eneseuurimine ja enesetõe paljastamine võib olla psüühiliselt valus ja ebastabiilsetel patsientidel võib põhjustada enesevigastusi.
Nii nagu Platoni koopa allegoorias, ei talu mõned inimesed valgust ja võivad oma elus tõele või pettusele silmitsi seista suure hirmu ja värinaga. Nad võivad soovida kiiresti koopasse naasta. Teiste jaoks, nagu Platon kirjeldab, avab näoga valgusele vaatamine hämmastavaid võimalusi. Nad vaatavad päikest ja võtavad kolmekuningapäeva vastu rõõmsa aukartuse ja imestusega.