Lausumine on suhtlusvorm, mis esineb varases esmase keele omandamises, mille käigus imik loob erinevaid sõnahelisid, millel puudub omane tähendus. See ajavahemik järgneb tavaliselt kaagutamisele ja näitab imiku arengut, kui ta hakkab moodustama täpsemaid sõnahäälikuid. Põhimõtteliselt on kahte tüüpi lobisemist: reduplikatiivne, mille puhul imik teeb korduvalt sama häält, ja kirju, mille puhul helid muutuvad ühe põrisetava stringi ajal. Sellele perioodile järgneb imiku jaoks tavaliselt teatud tähendusega sõnade arendamine, kui keele omandamine jätkub.
Kuigi lobisemise eesmärk võib olla mõnevõrra vaieldav, arvavad enamik keeleteadlasi, et imikud kasutavad seda keele harjutamise ja arendamise viisina. Imik hakkab tavaliselt lobisema umbes 12-kuuselt, mõnikord varem ja mõnikord hiljem. See järgneb paljude imikute kohutamise faasile, mille käigus nad teevad kuuldavaid helisid, mis sageli koosnevad peamiselt täishäälikutest ja ei pruugi vastata sõnade koostamiseks kasutatavatele helidele. Kui laps hakkab aga lobisema, siis helid arenevad ja sisaldavad kaashäälikuid ja muid kõnekeele loomisel kasutatavaid helisid.
Põhimõtteliselt on kaks peamist lobisemise tüüpi, mis jagunevad ja põhinevad imikute helitüüpidel. Reduplikatiivne vorm tekib siis, kui imik teeb üksiku heli, mida korratakse, näiteks “da-da-da-da” või “la-la-la-la-la”, sageli lühikeste helipursketena; paljud varakult räägitud sõnad, nagu “ema” ja “dada”, on üles ehitatud sellele, kui kergusega imikud neid hääli teha saavad. Kirev lobisemine tekib siis, kui imik tekitab lihtsaid helisid, mis ei põhine kordamisel, näiteks “la-do-ma-ga-ba”. Kuigi need helid võivad riimuda või tunduda sarnased, näitab see vorm, et imik kasutab erinevaid sõnahelisid.
Laulutamine on keele arengu oluline etapp, kuna imikud mõistavad varakult teatud keelelisi mõisteid. Lapsimise ajal näitavad imikud rääkimise ajal sageli erinevat tüüpi käändeid, tõstes oma hääle kõrgust ja tugevust kogu helirea jooksul. Imikud võivad ka selles arengufaasis õppida ja näidata „pöördeid”, mis tähendab, et vanemad ja teised peaksid imikutega suhtlema, kui nad lobisevad, et näidata, kuidas vestluses keelt kasutatakse. Pärast seda arenguetappi hakkab imik sageli moodustama üksikuid sõnu, tavaliselt lühikesi sõnu, nagu “üles” või “palun”, ja laps lobiseb tõenäoliselt vähem ja kasutab arenedes sagedamini ametlikke sõnu.