Tänapäeva inglise keeles viitab termin “sophism” mis tahes valele või petlikule retoorikale, mis kuulajat petab. Mõiste pärineb Vana-Kreekast filosoofide ja retoorikute rühmast, keda tuntakse kui sofistisid. See ei olnud algselt negatiivne, vaid on omandanud negatiivse tähenduse suuresti tänu filosoof Platonile, kes oli sofistide suhtes ülimalt kriitiline.
Klassikalises Kreekas näib, et termin “sofist”, mis tuleneb “sophia” kreekakeelsest tarkust tähistavast sõnast, tähistas algselt tarka või tarka inimest. Ateenas 5. sajandil eKr ja hiljem hakati seda terminit tähistama teadlastega, kes pakkusid õpetusi filosoofia ja retoorika alal, eriti aristokraatlike perede noortele meestele. Sofism seisnes selles mõttes hariduses, mis valmistas nad ette avalikuks eluks, eriti poliitiliseks ja juriidiliseks oratooriumiks. Ateenas olid kõik meessoost kodanikud otseselt seotud valitsuse asjadega, nagu kohtuprotsessid ja seadusandlus, mistõttu need oskused olid väga kasulikud.
Sokratese õpilased, eriti Platon, kritiseerisid sofiste, kes nõudsid nende õpetamise eest tasu. Platon väitis, et sofistid õpetasid oma õpilastele, kuidas võitmiseks manipuleerida argumentidega ja kasutada ebaausat retoorikat, mitte kasutada tõeni jõudmiseks filosoofilist uurimist. Protagoras, üks silmapaistvamaid sofiste, väidetavalt uhkustas sellega, et ta suudab kahest argumendist nõrgema paista tugevamana. Platoni dialoogid näitavad Sokratese konflikti sofismiga; Sokrates osaleb vaidlustes sofistidega nagu Protagoras ja võidab nad. Filosoofiaajaloolased usuvad, et Platoni dialoogid võivad olla sofistide suhtes ebaõiglased, liialdades nende seisukohtadega ja maalides neid meelitamatus valguses.
Sofism sai aga püsivalt seotud Platoni ja tema õpilase Aristotelese kriitikaga. Mõiste pidi tähendama mis tahes argumenti, milles üks osaleja tugines teise veenmiseks retoorilistele oskustele ja trikkidele, mitte faktidele ja põhjustele. Tänapäeval on mõisted ‘sofism’ ja ‘sofism’ negatiivselt laetud ning vastase süüdistamine sofistikas on väga tõsine kriitika.
Tänapäeva mõistes on sofism või sofistika loogiliselt vigaste argumentide kasutamine, mis veenavad kuulajaid oma emotsionaalse sisu kaudu. Näiteks kui kõnelejat süüdistatakse ebamoraalses tegevuses, võib ta juhtida tähelepanu sellele, et teised on käitunud samamoodi. Sellel on võimas emotsionaalne mõju, mistõttu näib, et süüdistaja on silmakirjatseja või kiusaja ühe inimese esiletõstmise pärast, kuid see ei vasta küsimusele. See loogiline eksitus, mida filosoofid tunnevad kui “tu quoque” või “sina ise”, on tavaline sofistika.