Anacoluthon on kõnekujund, milles lause grammatilist kulgu on häiritud, sageli alustades teist lauset. Seda saab teha kas tahtlikult, retoorilise vahendina või tahtmatult, sel juhul oleks tegemist grammatikaveaga. Anacoluthoni levinud kasutusalad hõlmavad kõne või mõtte jäljendamist ja olulise teabe viimist lause algusesse.
Juhuslikus vestluses räägivad inimesed sageli viisil, mida ametlikus kõnes või kirjutamises grammatiliseks ei peetaks. Anacoluthon on üks näide sellest ja seda võib kasutada kirjalikult mitteametliku, segaduses või ebagrammatilise kõne jäljendamiseks. Näiteks kui ilukirjanduse autor kirjeldab traumaatilise peavigastuse järel ärkava tegelase kõnet, võib ta kirjutada: “Viimane asi, mida ma nägin, oli — kuhu elevant ikkagi läks?” See oleks tegelase ebagrammatiline kõne, kuid kirjaniku poolt potentsiaalselt suurepärane retoorika.
Seda tüüpi anakolutoon on levinud luules, eriti näidendites või dramaatilistes monoloogides. Näiteks viktoriaanlik poeet Robert Browning kirjutas sageli dramaatilisi monolooge tegelaste vaatenurgast, kes olid sageli pisut eksinud – kui mitte lausa hullud. Oma luuletuses „Mr. Sludge, meedium,” anub võlts spiritist vihasele kliendile, et ta oma trikke ei paljastaks: „Sa kinkisid mulle – (väga lahke see oli sinust) / Need särgid. Mittegrammatilise sõna “väga lahke see oli sinust” vaheleheide rõhutab kõneleja meeletut närvilisust.
Teine anakolutoni kasutusala on teadvuse voos, mille eesmärk on esindada mõtteid võimalikult täpselt. Kuna mõtted ei ole alati täiesti sidusad ja harva täielikult grammatilised, sobib selline kirjutamisstiil anakolutooniks. Teadvuse voolu kirjutamist populariseerisid modernismi kirjandusajastul sellised kirjanikud nagu James Joyce.
Retoorilise vahendina mitteilukirjanduses või kõnes võib anakolutoni mõnikord kasutada teema paigutamiseks lause algusesse, kuigi see ei pruugi grammatiliselt sinna sobida. Näiteks võib keegi öelda: “Need kutsikad, kes piiluvad üle hoone serva – kas arvate, et neil on oht kukkuda?” Kui asetate lause algusesse “need kutsikad”, hoiatab kuulaja kohe vestluse teema, mis võib olla kasulik, kui kutsikad on tegelikult ohus.
Anacoluthon on retoorikas klassifitseeritud “häirekujuks”. Üldjuhul on häire kujund mis tahes lause, mille süntaks ei vasta sellele, mida oodatakse. Seda ei tohiks siiski segi ajada hüperbatoniga, teise häirekujuga, mis viitab sõna või fraasi nihutamisele selle eeldatavast positsioonist lauses.