Ajakiri on väljaanne, mis on mõeldud väga piiratud sihtrühmale ja mida tavaliselt levitatakse ka väikeses mahus. Neid on odav toota ja neid levitatakse sageli käsitsi vastava kogukonna kaudu; näiteks võib punk-ajakiri olla saadaval punk-esinemistel ja luuleajakiri luulelugemisel. Mõiste ise on lühend sõnadest “ajakiri”, mis viitab mitmekesiste kirjalike ja visuaalsete tööde kogumile, mida jagatakse lugejatele suhteliselt madala hinnaga. Ajakirja vaadeldakse sageli kui põrandaaluse või klikihitleva kogukonna uudisteagentuuri ning ajakirjade lugejaskond tunneb sageli uhkust selle üle, et on osa sellest liikumisest, millega ajakiri on seotud.
Idee levitada odavalt paljundatavaid kirjutisi ja brošüüre, et need hõlpsasti kättesaadavaks teha, on vana, kuid sine-kultuur hakkas plahvatuslikult kasvama 1970. aastatel, kui paljud pungiskeene esindajad hakkasid zine ehk fanzine looma. Fanzine on ajakiri, mis edastab oma fännidele teavet grupi või liikumise kohta ja võib sisaldada selliseid asju nagu eelseisvad turnee kuupäevad, intervjuud, albumiarvustused ja muud materjalid, mis võiksid grupi või kultuuriliikumise fännidele huvi pakkuda. Idee tabas ja koomiksid hakkasid koos teiste vastukultuuri liikmetega oma tööde levitamiseks kasutama zine.
1990. aastatel puhkes riot grrrl liikumine mitmete hästi levinud feministlike ajakirjadega, nagu Bust, millest sai hiljem omaette suur ajakiri. Nad püüdlesid ajakirjade kogukonnas soolise võrdõiguslikkuse poole ja tõid kaasa vaidlusi tekitavaid teemasid kajastavate üha poliitilisemate ajakirjade ajastu. Lisaks hakkasid õitsele ilmuma ka kirjutised ning paljud alustavad kirjanikud ja luuletajad avaldasid lugejaskonna suurendamiseks oma loomingut ise.
Ziini saamiseks on mitmeid viise. Kõige otsesem on muidugi inimestelt, kes selle tegid. Zine müüakse sageli kontsertidel, kontrakultuuri raamatulaatadel ja põrandaalustel üritustel. Mõnes linnapiirkonnas on suurtes raamatupoodides ka ajakirjad ning mõned levitajad on spetsialiseerunud ajakirjadele koos muude vastukultuuriväljaannetega. 1990. aastate lõpus muutusid populaarseks ka e-ajakirjad. E-ajakiri kasutab levitamismeetodina Internetti kas massilise e-kirja või veebisaidi kujul ja on sageli tasuta. Füüsilised ajakirjad on tavaliselt väga madala hinnaga, nii et tootjad saavad printimiskulud tagasi saada, ja mõned inimesed eelistavad neid e-ajakirjadele, kuna need võivad sisaldada unikaalselt füüsilist kandjat, nagu hüpikaknad, prillid ja muu multimeedia.