Paragoge on tähe või silbi lisamine sõna lõppu. Sõna pärineb kreeka keelest para, mis tähendab kaugemale, ja goge, mis tähendab kandmist. Seda terminit kasutatakse üldiselt mitmesuguste vokaalide või kaashäälikute lisade kohta, mis ei ole pärissufiksid, vaid üldiselt dekoratiivsed lisandid, mille eesmärk on rõhutada, kuid mis ei muuda sõna tavalist tähendust.
Mõned eksperdid selgitavad teatud tüüpi paragooge kui sõna muutmist “nativiseerimise” tõttu. Mõned neist muudatustest toimuvad sõna tõlkimisel eri keelte vahel. Sõna, mis ühes keeles lõpeb lihtsa kaashäälikuga, võib saada teistes keeltes täiendava vokaali, mõnikord soo märkimiseks, rõhuasetuse lisamiseks või lihtsalt sõna konstruktsiooni vastavusse viimiseks olemasoleva leksikoniga.
Teised eksperdid määratlevad paragoogi kui teatud tüüpi metaplasma. See sõna viitab üldiselt sõnade muutmisele. Mõnes määratluses tehakse need muudatused selleks, et aidata sõnal paremini konkreetse keele voolu sobitada. Mõnel juhul võib paragoog aidata sõnal sobituda luuletuse või muu kirjandusliku konstruktsiooniga. Muudel juhtudel võib paragoog olla allikas sõnade õigeks muutmiseks keeles, millel on spetsiifilised vokaali- ja kaashäälikuvormid. Seda tüüpi üldised sõnamuutused on näide sellest, kuidas keel on dünaamiline ja aja jooksul muutuv, kus tavaline kasutus määrab tavaliselt keelekogukonna korrektsuse, olenemata tehnilisest grammatikast ja reeglitest.
Üks näide paragoogi kohta inglise keeles on kalduvus lisada sõnadele täiendavaid kaashäälikuid. Näiteks tähtede lisamine saadud sõnale “seal” ei muuda selle sõna tähendust oluliselt. See aitab sõna kohandada konkreetse leksikaalse ja keelelise stiiliga. Luuletajad ja kirjanikud on toonud seda tüüpi sõnade muutmise kohta palju muid näiteid, peamiselt selleks, et muuta keel kõlama paremini või uuendada kõneldavat sõna, et see konkreetsele publikule meeldiks.
Erinevat tüüpi paragoogide vaatamine aitab keeleekspertidel mõista, kuidas keelt teatud ajastul või ühiskondlikus kontekstis kasutatakse. Need muutused, olgu need siis ornamentaalsed või funktsionaalsed, näitavad rohkem, kuidas keele dünaamika aja jooksul muutub. Nende muutuste tundmaõppimine võib olla kasulik ka poeetidele ja kirjanikele kui kunstnikele.