Villanelle on fikseeritud poeetiline vorm, mis koosneb 19 reast kahe riimiga, milles luuletuse rida 1 kordub ridades 6, 12 ja 18 ning rida 3 kordub ridades 9, 15 ja 19. luuletus tervikuna jaguneb kolmerealisteks stroofideks, mida nimetatakse tertsetideks, kuni viimase neljarealise stroofini või nelikuni. Iga korduv rida ehk refrään suleb vaheldumisi tertseti kuni viimase neliktreenini, milles kaks refrääni toimivad lõpupaletina. Riimiskeemiga, mille muster on tertsetides ABA ja neljases asendis ABAB, on luuletuse struktuur pigem ringikujuline kui lineaarne. Kõige tuntum villanelli näide on Dylan Thomase kirjutatud Do Not Go Gentle Into That Good Night.
Klassikalise vormina sai villanelle alguse keskajal struktureerimata ballaadina. Renessansiajal kasutas Jean Passerati populaarne teos kadunud turteltuvi kohta esmakordselt selle poeetilise vormiga tavaliselt seotud ranget struktuuri. Passerati looming sai tuntumaks 19. sajandil. Sõna villanelle on prantsuse variant itaaliakeelsest sõnast “talupoeg”, kuna seda tüüpi luulet seostati algselt pastoraalsete või maateemadega.
Enamiku villanelle on kirjutanud inglise keelt kõnelevad luuletajad. Sellele vormile kaasa aidanud kirjanikud on Edwin Arlington Robinson, Seamus Heaney, Sylvia Plath, Elizabeth Bishop, WH Auden ja Theodore Roethke. Kaasaegsed villanellid on sageli kirjutatud jambilise pentameetri abil ning villanelli stroofide edenedes neliktreeni lõpu poole on refrääniridu mõnikord veidi muudetud või erinevalt kirjas.
Üks kaasaegne näide villanellest on Theodore Roethke luuletus “Ärkamine”. Selles luuletuses on lõpupalees kasutatud refrääniread: „Ärkan magama ja võtan ärkamist aeglaselt. / Ma õpin minnes sinna, kuhu pean minema.” Esimese riimiheli jaoks kasutatavad lõpurimid on: slow, go, know, you, how, do. Teine riimiheli, mida kasutatakse stroofi keskmiste osade jaoks, on: hirm, kõrv, seal, trepp, õhk, lähedal.
Villanelle on üht tüüpi fikseeritud vorm, milles luuletus peab järgima ettenähtud elemente, nagu rütm, meeter või muster. Kaks muud klassikalist fikseeritud värsivormi on sonett ja sestina. Sonetid võivad järgida itaalia või ingliskeelset variatsiooni. Sestinal on teatud sõnad, mida korratakse luuletuses teatud kohtades.