Toiduluule on luulestiil, milles domineerib toit. See võib hõlmata toitu üldiselt või ühte kindlat tüüpi toitu, granaatõunast kartulini või apelsinidest kaerahelbepudruni. Need luuletused võivad olla emotsioonidest, nagu Aristoteles arvas, või proosalisemad. Mõni võib olla isegi poeetilises vormis retsept. Kuigi paljud võivad rääkida toidust endast, on teised seotud ideede, mälestuste või metafooridega.
Toiduluule jaoks pole struktuurseid eeldusi, sest toit on pigem temaatiline element kui valitsev kitsendus. See tähendab, et need võivad olenevalt poeedi kapriisist võtta haiku või Shakespeare’i sonettide vormi. Struktuuri saab valida kas enne, kui toiduluule surutakse selle raami sisse, või siis valitakse esmalt teema ja ehitatakse raam selle ümber.
Toiduluule loomine algab teema valikust. Kui teema on valitud, lööb luuletaja ajurünnakud kõikvõimalikud ideed, mis puudutavad seda tüüpi toitu ja sõnumit, mida ta soovib sellega edasi anda. Abi võib muidugi olla, kui poeedil toit käepärast on. See võimaldab luuletajal kirjeldada toidu maitset, tekstuuri, lõhna ja välimust. Kui mitteametlikud ideed trügivad ja möllavad, moodustuvad sageli värsikillud ja paljastavad need luuletuse olemuse.
Proosaluuletus kirjeldab ainult toitu või selle valmistamist. Sellega püütakse mitte lisada toidule sümboolseid kujutisi. Hea näide sellisest luuletusest on Robert Frosti mustikad. Teine on Li Young Lee hurma, mis lihtsalt kirjeldab lõigatavat vilja ja jutustaja vastust:
“See ei olnud küps ega magus, ma ei söönud
aga vaatas teisi nägusid.”
Teised toiduluule versioonid võivad olla täidetud sensuaalse veetlusega. Idee on välja võluda pilte värskest toidust, et tekitada inimeses isu või tuua meelde nostalgilisi mälestusi. Sellised luuletused on tavaliselt rikkad kujundite ja emotsioonide poolest. Luuletus võib rääkida ainult toidust või sisaldada luuletaja enda mälestusi ja assotsiatsioone, millest mõned võivad tabada, teised aga mitte.
Toit võib olla ka metafoor — ühe pinnavormi otsene asendamine teisega, kuid sama sügavama tähendusega. Mõnikord võib see panna need kaks ideed kõrvuti, nagu näiteks AA Milne’i magustoidu kasutamine, et näidata Mary Jane’i probleemi riisipudingis. See võib tähendada ka toidupiltide kasutamist luuletuse tähenduse sügavuse lisamiseks, nagu Shakespeare’i toiduverbide kasutamise puhul Sonetis 75.
Toiduga on seotud mitmeid konnotatsioone. Seda kasutatakse üsna sageli armastuse aseainena, mis on mõttekas, kui tee mehe südamesse kulgeb läbi kõhu. Toitu kasutatakse ka inimkeha metafoorina, eriti virsikute ja melonite puhul; mehel võib ka kurgi nina ja lillkapsakõrvad olla. Sellised metafoorid tuginevad sellele, et lugeja/kuulaja suudab mõista värsi allteksti.
Toidu atribuutika, olgu siis Shakespeare’i toidu ja söömisega seotud verbid või toidu valmistamiseks vajalikud instrumendid, moodustavad ka luuletuste sisu ja temaatika. Guzman Lopezi raamatus Taco Shop Canto võrdsustatakse San Diego ajalugu barrio ajalooga, kommenteerides, kuidas endisest sõjalinnast on saanud tacopoe kultuuri risttee.