Antropomorfismi ja personifikatsiooni erinevuse mõistmine võib olla keeruline, kuna iga termin viitab sarnasele inimlike omaduste määramisele mitteinimlikule entiteedile. Antropomorfism on kirjanduslik vahend, mida autor kasutab traditsiooniliselt inimlike tunnete või tegude andmiseks loomale, taimele või elutule objektile. Lihavõttejänes on näide antropomorfismist, kuna loomast saab inimlike omaduste ja võimete totaalne kehastus. Personifikatsioon toimib sarnaselt ja toimub siis, kui kirjanik lubab mitteinimlikul olemil kehastada inimlikke jooni. Näiteks lause “Tuul puhus vihaselt, väljendades tema vägivaldse raevu kogu ulatust” rakendab seda mõistet, sest tuul säilitab oma mitteinimliku kuju, võttes samal ajal üle inimlikud emotsioonid, kavatsused ja meheliku asesõna.
Autorid kasutavad kirjutamisel sageli antropomorfismi, et kujutada abstraktsioone või metafoore traditsioonilise objekti või looma kujul. See seade julgustab lugejaid sellel teemal uutmoodi mõtlema. Ajalooliselt on see kaasa aidanud ka keskkonnakaitsjate ja loomaõiguslaste pingutustele. Need rühmad kasutavad seda seadet, et panna inimesed keskkonnast ja loomadest erinevalt mõtlema, pidades silmas, et nende olemite väärtus on sarnane inimestele. Seda kasutavad mõnikord ka rühmad, nagu loomaõiguslased, kes paluvad inimestel mõista loomade mõtte-, emotsiooni- ja tunnetamisvõimet.
Personifikatsiooni kasutatakse kõige sagedamini rahvaluules, pärimuslugudes ja lastekirjanduses. Nendes lugudes annavad autorid loomale, taimele või muule elutule objektile nime, tegevuste kogumi ja isiksuse, kellel on motivatsioon ja soove. Selle seadme abil saavad kirjanikud universaalseks muuta inimlikud jooned ja ideed.
Antropomorfismi ja personifikatsiooni kasutatakse sageli nii kultuuris kui ka kirjanduses, et jagada ühiseid õppetunde ja aidata lugejatel luua sidemeid ümbritsevate inimestega. Paljud autorid kasutavad antropomorfismi, kuna see annab mitteinimlikule entiteedile selgelt täielikult inimlikud emotsioonid, mis võib pakkuda publikule selgemat lugemist. Teised eelistavad personifitseerimist, mis on sageli peenem ja seob olemiga mõned inimlikud tunnused, kuid ei hõlma kõiki inimlikke jooni.