Mõiste “analüütiline arutluskäik” viitab mustrite ja seoste äratundmisele mitmesuguses teabes. Nende mustrite põhjal saavad analüütilist arutlust teostavad isikud kasutada neid mustreid ja seoseid teabe enda edasiseks täpsustamiseks ja ennustavate väidete tegemiseks. See teave võib olla olemuselt kvantitatiivne, näiteks arvude jada või suur andmekogum, või kvalitatiivne, näiteks essee. Võime rakendada analüütilist arutluskäiku kas numbrite või proosa puhul võimaldab indiviidil teha teabe põhjal järeldusi, mida teabes endas pole selgesõnaliselt öeldud.
Analüütiliste arutluste kasutamine numbrite ja proosa tõlgendamiseks tugineb samale põhimõttele: inimene määrab kõigepealt kindlaks analüüsitava teabe mustri, seejärel teeb järeldused, mis tulenevad teabest leitud mustrist loogiliselt. Arvandmete puhul on need mustrid arvudevahelised kvantitatiivsed seosed ja proosa puhul tulenevad retoorilisest struktuurist, mida autor tõendite ja järelduste esitamisel kasutab.
Lihtne näide analüütilise arutluse rakendamisest arvandmetele on arvude jada, mis täiendab ennast konkreetse valemi abil. Kui keegi selle valemi avastab, saab ta määrata, milline on arv jada mis tahes kohas. Täiustatud näide analüütilise arutluse rakendamisest kvantitatiivsetele andmetele on statistiliste mudelite, näiteks klasteranalüüsi või lineaarse regressiooni kasutamine, et avastada suurtes andmekogumites keerulisi mustreid. Üks selline näide oleks nende mudelite rakendamine müügiandmetele, et avastada statistiliselt kehtivaid müügitulemuste suundumusi. Kasutades neid suundumusi ja nende ulatust tõenditena, saab selle analüüsi läbiviija koostada argumente, et selgitada toote praegust müügitulemust ja teha ennustusi selle toote tulevase toimivuse kohta.
Proosa analüütiline arutluskäik hõlmab autori kasutatava retoorilise struktuuri äratundmist. Tundes ära retoorilise mustri, mida autor kasutab, saab lugeja eristada autori tõendeid nii autori spekulatsioonidest kui ka autori järeldustest. Pärast tõendi ja järelduse eraldamist saab lugeja ise hinnata, kas autori järeldus tuleneb sellest tõendist loogiliselt.
Lugeja saab rakendada autori argumendile täiendavat analüüsi, analüüsides tõendeid ennast. Tuvastades proosa retoorilise ülesehituse, saab lugeja eraldada tõendid, mis on järelduse tõestamiseks kõige olulisemad. Kui lugeja suudab need tõendid ümber lükata, siis saab ta ümber lükata ka autori järelduse. Lugeja saab kasutada ka tõendeid, mida proosa autor kasutas oma tõenditena, et täpsustada argumendi aspekte või tagajärgi, mida autor proosas ei käsitlenud.