Satiiri roll kirjanduses on mõnitada midagi, mis kirjanikule ei meeldi. Satiiri iseloomustab stiililiste elementide, nagu vaimukus, sarkasm ja iroonia, kaasamine, aga ka näriv sotsiaal- või poliitiline kriitika. Sageli kopeeritakse see täispikkuses subjekti emotsioone, stiile ja ideid, kuid tehakse nii, et see teeb nalja. Mõnikord võib see olla peen, nagu Jane Austeni gooti romansside satiiride puhul, ja mõnikord võib see olla ilmselge ja “nägu”, nagu Henry N. Beard ja Douglas C. Kenney “Sõrmustest igav”.
Satiir on igasugune kunstiline väljendusvorm, mis teeb avalikkuse silmis millegi või kellegi üle nalja. See võib esineda mitmel kujul, alates kirjasõnast kuni naljade, telesketšide, joonistuste ja tervete saadete või lavastusteni. Kirjanduse mõttes võib satiir olla nii lühike kui luuletus või kiri või nii pikk kui täispikk romaan. Satiirist on saanud televisioonis eelistatud komöödiavorm selliste saadetega nagu “The Colbert Report” Ameerikas ja “Bremner, Bird and Fortune” Suurbritannias.
Paroodiaromaan on kirjanduses satiiri vorm, mis järgib peaaegu täpselt teise romaani vormi, kuid teeb selle üle igal sammul nalja. See huumorivorm, nagu seda näeb raamatus “Bored of the Rings”, on sageli madala kulmude huumor koos mitmete nimemuutustega, mis on mõeldud naljakaks. Näiteks filmis “Bored of the Rings” saab Samwise Gamgee’st Spamm Gangree ja Legolasest Legolam. Fantaasiaparoodiatel, millega Terry Pratchetti loodud Kettamaailma seeria sai alguse, on tavaliselt palju konventsioone, sealhulgas kasutud kaardid, võltsarvustused ja tsitaadid ning võltsitud loendid “samuti selles sarjas”.
Paroodiaromaani roll satiiri sees kirjanduses on olemasoleva kirjandusteose üle nalja heita. See võib hõlmata tegelaste nimede ja tegevuste pilkamist või ilmselget mittetegevust ning süžeeauke tekstis. Nad teevad nalja ka žanri tavade ja üsna sageli ka fännide üle. Kuna enamik fänne naudib ka paroodiaid, peab enamik inimesi seda naljaks.
Satiiri roll ei ole ainult asjade üle nalja heita. Satiiri abil saab teha teravat ühiskonnakriitikat ja seda saab kasutada inimeste arvamuste muutmiseks. George Orwelli “Loomade farm” on laiendatud metafoor või allegooria bolševike revolutsioonist Venemaal, kuid see on ka satiir, mis pilkab seda, mis juhtub kommunistide võimu ülevõtmisel. Satiiri kui ühiskonnakriitikat on kasutatud ka selliste laiaulatuslike teemade käsitlemiseks nagu korporatiivne ahnus, poliitiline korruptsioon, rassism ja homofoobia.
Satiiri moraalse rolli vajadus kirjanduses on vaieldav. Sotsiaalkriitika kui satiir kirjanduses vajab moraali, et kritiseeritav on vale ja vajab parandamist. Satiiril kui otsesel paroodial on vaid see roll, mis näitab, et mõnitav asi on naeruväärne. On väidetud, et satiiri roll peaks olema nii probleemile abinõu pakkumine kui ka selle mõnitamine ja et probleemi lihtsalt mõnitamine tähendab selle lahendamise vastutusest kõrvalehoidmist.