Määratlemata asesõna on kõneartikkel, mis asendab konkreetse nimisõna, mainimata, mis see nimisõna on. Kõnealust nimisõna võib mainida kusagil mujal lauses või kusagil mujal kirjutise kontekstis, tavaliselt seda sisaldava lõigu sees. Määratlemata asesõna võib olla mitmuses või ainsuses, kuid olenemata sellest, milline asesõna on valitud, on oluline veenduda, et kõik muud lauseosad on asesõnaga grammatiliselt kooskõlas.
Ainsuse määramatute asesõnade hulka kuuluvad teine, keegi, igaüks, igaüks, kas, mitte keegi ja paljud teised. Need määramatud asesõnad ei pruugi otseselt tuvastada objekte, millele nad viitavad. Näiteks öeldes: “Üks eksis teel linna,” ei tuvasta, mis oli see üks asi, mis kaduma läks. Vihje selle kohta, millele määramatu asesõna viitas, tuleks aga kirjutise kontekstis leida kusagilt mujalt. Selliste asesõnadega tegusõnavorm on ainsuses.
Mitmuse määramata asesõnad hõlmavad teisi, nii palju, mitu, vähe ja palju. Verbivorm on sel juhul mitmuses, kuigi subjekt võib näida ainsusena. Mõnel juhul võib kirjutajatel olla raske vahet teha ja lause ülesehitus võib tekitada segadust, seega peaksid kirjutajad olema ettevaatlikud, et teema ja tegusõna ühtivad.
Teine mõiste, mis on ebamäärase asesõna kohta mõnevõrra ainulaadne, on see, et see võib toimida ka omadussõnana teises kontekstis või lauses. Mõelge näiteks lausele “Me hoiame selle teiseks päevaks.” Kuigi teine võib mõnikord olla määramatu asesõna, toimib see selles konkreetses kontekstis omadussõnana, kuna see identifitseerib või kirjeldab veelgi nimisõna. Kui küsitakse erinevaid kõneartikleid, ei pruugi alati olla õige eeldada, et sõna esindab alati teatud asja.
Määratlemata asesõnade kasutamisel tasub kaaluda, kas ainsuse asemel on parem või kasulikum kasutada mitmuse vormi. Ainsuse vormi kasutamine võib mõnikord olla ebamugav, nagu on näha lausest “Igaüks peaks oma paberit kontrollima”. Võib-olla on lihtsam ja tõhusam öelda: “Kõik nad peaksid oma pabereid kontrollima.”
Mõnel juhul võib määramatul asesõnal olla nii ainsuse kui ka mitmuse vorm. Nende hulka kuuluvad muu hulgas kõik, rohkem, enamik, mis tahes, mõned ja muu. Nagu muudegi olukordade puhul, peaks kirjutise kontekst andma piisavalt vihje, et anda lugejale märku, kas teema on mitmuses või ainsuses.