Cesura on paus, mis tekib muusikalises või poeetilises kompositsioonis. Juhusliku pausi luulereas dikteerib pigem tavaline kõnerütm, mitte meeter. Lisaks võib vestluse või muusika pausi nimetada tsesuuriks. Sõna caesura etümoloogial on indoeuroopa juured. Caesura pärineb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab “lõikamist”.
Mõnikord esineb tsesura koos kirjavahemärkidega, kuid see on tavaliselt pigem loomulik paus rütmis, kõnes või meloodias kui autori, kõneleja või laulukirjutaja kavatsuslik paus.
Luules on kahte tüüpi tseesuaalseid katkestusi: naiselik ja mehelik. Naiselik tsesura on paus, mis tekib pärast lühikest või mitterõhulist silpi värsireas. Meessoost tseesuraalset pausi iseloomustab katkestus, mis tekib pärast pikka või rõhulist silpi. Prosoodias ehk värsiõppes murrab tsesura meetrilise jala või poeetilise meetri ühikuna kasutatava rõhulise või rõhutu silpide rühma kaheks ebaühtlaseks osaks.
Skaneerimisel või luules sümbolite kaudu mõõdetava ja pinge analüüsimisel tuvastavad kaks vertikaalset paralleelset joont, mida nimetatakse topelttorudeks, tsesuraalset pausi.
Siin on näide caesuraalsetest katkestustest, nagu on näha William Butler Yeatsi luuletusest “Innisfree järve saar”. Vertikaalsed paralleelsed jooned on skaneerimisvahendid ja ei kuulu autori originaalluuletuse hulka.
Ma tõusen ja lähen nüüd, || alati öö ja päev
kuulen järvevee loksumist || madalate helidega kaldal…
Esimeses reas olev tsesura langeb kokku autori kirjavahemärkidega. Loomulik caesuraalne paus teises reas lõhub aga jala eraldi kuuldavateks osadeks, ilma kirjavahemärkideta.
Muusikas tähistab viiest horisontaalsest paralleelsest joonest koosnev sümbol topeltdiagonaalmärgiga läbi ülemiste joonte pausi või täielikku vaikust meloodias.