Sotsioloogia hõlmab inimrühmade käitumise uurimist. Selle arusaama poole püüdlevad mitmed sotsioloogia valdkonnad, sealhulgas funktsionalistlik sotsioloogia. Teooria lähtub struktuursest funktsionalistlikust filosoofiast, mis käsitleb seda, kuidas struktuuri erinevad osad töötavad koos, et muuta see struktuur toimivaks. Sotsioloogilises mõttes loovad indiviidid traditsioone ja ühiseid käitumisviise, mis lõpuks loovad ja toetavad selliseid rühmi nagu tsivilisatsioonid või ühiskonnad. Perspektiiv rõhutab ühtekuuluvust, stabiilsust ja kasulikkust.
Termin funktsionalistlik sotsioloogia on laiema sotsiaalteaduse struktuurse funktsionalismi teooria võs. Põhitasandil väidab see teooria, et tervik on selle osade summa. Iga struktuur – olgu see siis füüsiline struktuur nagu hoone, bioloogiline struktuur nagu keha või sotsiaalne struktuur nagu tsivilisatsioon – saab korralikult toimida või toimida ainult siis, kui kõik selle omavahel seotud osad töötavad koos. Lisaks täidab iga struktuuri osa, olgu see hea või halb, ülimat eesmärki ja loob solidaarsust.
Sotsioloogia puhul koosnevad need eraldiseisvad osad tavaliselt ühiskonna aspektidest, mille inimesed on rahvaste sidususe loomiseks üles ehitanud. Näiteks igal kultuuril on tavaliselt kombed, mida enamik selle kultuuri esindajaid täidab. Need jagatud käitumisviisid võivad hõlmata laiaulatuslikku käitumist, nagu töö või väiksemaid traditsioone, nagu konkreetsed tseremooniad või pidustused. Ühised uskumuste süsteemid on veel üks ühine inimrühmade ühendaja. Sarnased väärtused ja tõekspidamised toovad kaasa selliste institutsioonide nagu religioon ja õiguslikud või poliitilised süsteemid.
Jagatud uskumused ja teod on funktsionalistliku sotsioloogia kohaselt need, mis lõpuks tsivilisatsioone üles ehitavad ja ülal hoiavad. Ühtekuuluvust loovat käitumist premeeritakse ja grupivastast käitumist karistatakse. Kuna sotsioloogia uurib inimrühmi, on oluline mõista neid rühmi ühendavaid ja stabiliseerivaid tingimusi. Samu põhimõtteid saab rakendada ka minevikutsivilisatsioonide uurimisel antropoloogias, mistõttu on struktuurne funktsionalism ka selles sotsiaalteaduses silmapaistev teooria.
Kriitikud on funktsionalistlikku sotsioloogiat rünnanud kahel põhipunktil. Esiteks väidavad nad, et teooria ignoreerib mõnevõrra ühiskondade sees tekkivaid konflikte. Kui funktsionalistid rõhutavad harmooniat ja tasakaalu rühmade sees, siis sõdu ja lugematul hulgal muid väiksemaid füüsilisi ja filosoofilisi lahinguid toimub iga päev individuaalsete erinevuste tõttu. Lisaks kiidab funktsionalistlik sotsioloogia ühiskonna status quo vaadet, võtmata arvesse sageli radikaalseid sotsiaalseid muutusi, mis võivad ühiskonnas või rühmas igal ajahetkel aset leida. Veel kaks peamist sotsioloogia haru – konfliktisotsioloogia ja interaktsionism – on tekkinud vastusena funktsionaalses sotsioloogilises teoorias tajutavatele lünkadele.