Juhtumigrammatika uurib seoseid verbi kontekstuaalsete nõuete ja selle valentsi vahel. Valentsi määrab objektide ja subjektide arv lauses. Neid subjekte ja objekte nimetatakse argumentideks. Teooria väidab, et verb määrab oma juhtumid sõltuvalt olemasolevate kokkulepete arvust. Seda ei tohiks segi ajada grammatika käändega, mis näitab nimisõna või asesõna grammatilist vormi.
Valents on suurtähtede grammatika idee jaoks oluline. Olenevalt subjektide ja objektide arvust on mitut erinevat tüüpi valentsi. Kohal ei pea olema nii subjektid kui objektid. Kui teemasid pole, näiteks “Sajab lund”, nimetatakse seda avalendiks. Kui on ainult subjekt või objekt, siis on see monovalentne. Mõlema olemasolu muudab selle kahevalentseks ja kolme omamine kolmevalentseks.
Charles J. Fillmore lõi juhtumigrammatika teooria 1968. aastal oma keeleanalüüsi uuringute osana. Tema teooriad kujundasid edasi Noam Chomsky ideid transformatsioonigrammatika kohta. Transformatsiooniline grammatika uurib erinevusi lause pinnastruktuuri ja selle süvastruktuuri vahel. Chomsky uskus, et mitmel keelel on süvastruktuuri põhiideed, kuid need sügavad seosed sõnade ja juhtumite vahel on peidetud nende pinnastruktuuriga. Pinnastruktuur annab lause välise tähenduse.
Fillmore’i teooria on, et tegusõna valib oma sügavad käänded. Neid süvajuhtumeid saab kasutada lause pinnastruktuuri uurimiseks. Sügav kääne on tegusõna agent, objekt või kasusaaja. Need on argumendid, mida arvestatakse valentsi piires. “Dave mängib jalgpalli” sisaldab subjekt-agent “Dave” ja objekt “jalgpall”.
Tegusõna “müüma” nõuab sageli kolme argumenti. “Saara müüs Jacobile õuna” on Saara agent, õun on objekt ja Jacob on kasusaaja. Kui tegusõna muudetakse sõnaga “osta”, muutub lause lauseks “Jaakob ostis Saaralt õuna”. Sel juhul on Saara ja Jacobi rollid vastupidised, nii et tema on kasusaaja ja tema agent. Mõlemas lauses jääb objektiks õun.
Seetõttu seavad verbid käändegrammatika korral end lausestruktuuri keskmesse. Lisaks agendile, kasusaajale ja objektile võib verb grammatika korral määrata ka selliseid tegureid nagu asukoht, aeg ja instrument. Neid kõiki kasutades võiks luua lause, näiteks “Pärast lõunasööki lõikas Gerald koogi noaga kaheks, et saaks seda Maryga jagada.”
Sellised keeleteadlased nagu Stanley Starostas ja Walter A. Cook said Fillmore’ist inspiratsiooni ja viisid tema uurimistööd edasi. Cook töötas 1970. ja 80. aastatel käände grammatikat arendades ning kasutas seda õpetamismetoodika ja keelelise analüüsi väljatöötamiseks. Starostas arendas välja “leksikaasi” idee, mis rakendas käände grammatikat grammatilise sõltuvuse suhtes.