Relatiivlause on osa lausest, mis sisaldab nii subjekti kui ka tegusõna, kuid see ei ole iseenesest terviklik lause. Seda tüüpi klausel algab suhtelise asesõnaga, nagu “kes” või “mis”, ja toimib lauses omadussõnana, et anda nimisõna või muu objekti kohta rohkem teavet. Lause suhtelause õiged kirjavahemärgid sõltuvad sellest, kas tegemist on piirava või mittepiirava lausega. See on piirav, kui see aitab tuvastada sõna, mida see muudab, ja on seetõttu oluline, samas kui mittepiiravad klauslid on ebaolulised ja annavad lihtsalt lisateavet.
Üldiselt on klausel osa lausest, mis võib olla üksi terve lause või täislause saamiseks on vaja rohkem teavet. Relatiivlause on sõltuv; see tähendab, et see ei ole eraldiseisev täislause. Lauses “Poiss, kes elab ülakorrusel on minu sõber” on suhteline klausel. Jaotis “kes elab ülakorrusel” on klausel, mis annab täiendavat teavet lause subjekti kohta, millele viitab suhteline asesõna “kes”, kuid see ei ole täielik lause.
Teine näide lauses olevast suhtelisest lausest on “Naabruses asuv restoran, kus Bill seda suurepärast pitsat sõi, avatakse keskpäeval.” Selles näites on lause „kus Billil see suurepärane pitsa oli” suhteline ja algab asesõnaga „kus”, millele järgneb klausli teema „Bill”. See annab lisateavet kogu lause teema “Restoran” kohta samamoodi nagu eelmise näite klausel muutis teemat “Poiss”. Mõlemad näited muutuksid eraldi kasutamisel katkendlauseteks ja need nõuavad lisateavet mitte ainult grammatilise lõpetamise, vaid ka tähenduse selguse huvides.
Iga näide on ka erinevat tüüpi relatiivlause, mis nõuab erinevat tüüpi kirjavahemärke. Esimeses näites on selles sisalduv teave, „kes elab ülakorrusel”, lause jaoks oluline, kuna see tuvastab subjekti. Ilma selleta oleks lause “Poiss on minu sõber”, mis on ebamäärane ja seetõttu peetakse klauslit piiravaks. Kirjavahemärke pole vaja, sest see on hädavajalik.
Vastupidiselt sellele on teise näite suhteline klausel mittepiirav ja ebaoluline. Ilma “kus Bill seda suurepärast pitsat sõi” oleks lause: “Naaberrestoran avatakse keskpäeval.” Selles näites on lause endiselt mõttekas ja subjekti identiteet jääb selgeks. Klausel annab lisateavet, kuid ei tuvasta subjekti, mida see muudab, ja seetõttu kasutatakse selle eraldamiseks ülejäänud lausest komadega.