Nähtav keel viitab viisile, kuidas kirjutamissüsteemid suhtlevad, näiteks tüpograafia ja graafilise disaini kaudu. Rõhutades visuaalset aspekti, keskenduvad keele kontseptuaalsed osad aga enamale kui paigutuse põhilisele välimusele. Suhtluskunstide spetsialistid väidavad, et lugemine ja kirjutamine moodustavad suhtlussüsteemi, mis erineb oma olemuselt kõnekeelest. Laiemalt võib nähtav keel kirjeldada ka kõike, mis edastab ideed visuaalse meediumi kaudu, millel on määratletud või kaudsed struktuurid.
Nähtava keele tuntuim vorm on kirjutamine, milles kõnekeel on kujutatud visuaalses meediumis. Suulisel ja visuaalsel keelel on aga mitmeid erinevaid omadusi. Sõnadest endist kaugemale minnes hõlmab nähtav keel kõiki visuaalset suhtlust mõjutavaid tegureid, sealhulgas teksti suurust, kirjatüüpi, värvi ja teksti suhtelist paigutust. Need nähtava keele elemendid ei vasta kõnekeeles otseselt millelegi, nagu ka helitugevusel ja hääletoonil pole otsest vastet kirjutamisele. Selle valdkonna ja graafilise disaini valdkonna vahel on märkimisväärne kattuvus, kuigi nähtav keel käsitleb üldiselt valdkonna abstraktseid või akadeemilisi valdkondi rohkem kui praktilist rakendust.
Teiseks visuaalse keele rakenduseks on konkreetne luule, tuntud ka kui kujuluule või suurusluule, kus luuletus on leheküljele paigutatud kirjeldatava objekti kujul. Üks kuulus näide on George Herberti 1633. aasta poeem “Lihavõttetiivad”, mis moodustab kahe lendava linnu kuju, kui see on lehe keskel, nagu autor on ette näinud. Rõhk jääb sõnadele endile, kuju aga ainult suurendab tähendust. Mõnes moodsamas luules on aga esmane fookus visuaalsel kujundusel, mõnikord kuni selleni, et luuletust ei saagi ette lugeda.
Mõistet nähtav keel võib laias laastus rakendada ka muudele suhtlusvormidele peale kirjutamise. Üks näide sellest on viipekeel, mis on oma olemuselt visuaalne, mitte suuline suhtlusvorm. Ameerika viipekeel (ASL) väljendab paljusid keeleelemente, sealhulgas pingelisust ja suunalisust, konkreetsete ruumiliste esituste kaudu. Näiteks võib ASL-i kasutav inimene viipega taha näidata, et midagi juhtus minevikus, või edastada, et näidata, et midagi juhtub tulevikus. Nähtav keel võib viidata ka suhtlusele, nagu abstraktne kunst, liiklusmärgid või diagrammid ja graafikud. Võib isegi öelda, et neil on oma grammatika vorm, mis juhib nende ülesehitust ja tõlgendamist.