Kaudne diskursus on väljendusvorm, mida sageli kasutatakse kirjalikes või kõneldavates jutustavates teostes, aga ka igapäevases vestluses, kus kõneleja edastab kommentaari kaudselt ilma jutumärkideta. Eesmärk on pakkuda dialoogi või muid kommentaare ühe inimese poolt kellegi teise vaatenurgast. Seda leidub sageli narratiivi dialoogis või kirjalikus töös, mida jutustab üks konkreetne inimene. Kirjutajad saavad kasutada teabe edastamiseks kaudset diskursust ilma otsese tsitaadita, mis võimaldab ka kirjanikul anda teavet kommentaari edastava isiku kohta.
Näiteid võib näha lauses, näiteks “Naine mõtles, kus ta on”. Selles avalduses imestab naine midagi, kuid see ei ole lausest eraldiseisvates tsitaatides, nagu lauses “See mees ütles, et ta on politseinik.” Mõlemad kaudse diskursuse näited on kontrastiks otsesele diskursusele nagu “Naine mõtles: “Kus ma olen?”, kus kommentaar on otsene tsitaat.
Kaudse diskursuse eesmärk on pakkuda dialoogi või muid kommentaare ühe inimese poolt kellegi teise vaatenurga kaudu. Seda leidub sageli narratiivi dialoogis või kirjalikus töös, mida jutustab üks konkreetne inimene. Kirjutajad saavad kasutada teabe edastamiseks kaudset diskursust ilma otsese tsitaadita, mis võimaldab ka kirjanikul anda teavet kommentaari edastava isiku kohta. Kui kasutatakse otsest tsitaati, annab see tavaliselt teavet ainult algse kõneleja kohta, ilma teavet edastava tegelase lisaperspektiivita.
Lihtsat näidet võib näha sellises lauses nagu: “See mees lihtsalt kähises, et on näljane.” See annab ülevaate selles avalduses esinejast, kes ei ole see mees, kes kommenteeris nälga olemist. Kõneleja edastab seda teavet kaudse diskursuse kaudu, mis võimaldab tal muuta algset väidet sõnaga “krooksunud”. See sõna edastab lugejale teavet kommentaatori, mitte algse kõneleja kohta.
Vastupidiselt sellele võib otsene diskursus olla järgmine: “See mees ütles just: “Ma olen näljane”. See annab teavet ainult algse kõneleja kohta, kuna teine kõneleja edastab ainult algse teabe ilma täiendava teabeta. Muidugi saab selle muuta järgmiselt: “See mees lihtsalt kähises: “Ma olen näljane”, kuid see võib tähendada, et esialgne kõneleja ütles seda tegelikult viisil, mis kõlas nagu krooksumine. Üleminek otseselt diskursuselt kaudsele on peen, kuid selle kaudu pakutav täiendav suhtlustase võib olla üsna võimas.
Kaudset diskursust ei tohi segi ajada väljaütlemata diskursusega, mis näitab pigem mõtteid kui öeldud sõnu. Ütlemata diskursuse näide oleks: “Tüdruk mõtles: “Kus ma olen?”.” Rääkimata diskursust mõtleb otse tegelane ja sellele viitab sageli jutumärkide kasutamine. Kaudse ütlemata diskursuse näide oleks “Tüdruk mõtles, kus ta on.” Sellel puuduvad nii jutumärgid kui ka küsimärk, kuna seda ei esitata tegelikult küsimusena.