Anglikaani teoloogia on uskumuste kogum, mis toetab anglikaani usu religioosset elu ja praktikat. See teoloogia oli algselt peaaegu identne katoliku kiriku omaga, kuid on järgnevatel aastatel arenenud erinevates suundades. Enamik anglikaani teoloogiat rõhutab teadliku intellektuaalse dialoogi rolli algse pühakirja ja praeguste Kiriku liikmete vahel. Tüüpiline on mõõdetud ja ratsionaalne lähenemine jumaliku mõistmisele ning üksikutele usklikele ja kogudustele antakse palju vabadust.
Anglikaani kirik tekkis põhjustel, mis olid palju rohkem seotud poliitikaga kui religiooniga. Henry VIII lõi kiriku fiati abil vaidluste käigus paavstkonnaga. Algselt võttis anglikaani kirik omaks teoloogia, mis oli katoliiklike ja protestantlike tõekspidamiste hübriid ning Inglismaa kuningas oli kiriku juht.
Katoliku doktriini põhijooned säilivad tänapäeva anglikaani teoloogias. Anglikaanid usuvad, et pühakirjadel on vaimne autoriteet. Nad peavad end algsete apostlite vaimseteks järglasteks ja rõhutavad varajaste kirikukogude tähtsust usuõpetuse ja praktika kujundamisel. Nad usuvad ka nii ristimise kui ka armulaua tähtsusesse sakramentidena, kuigi järgivad protestantlikumat joont selliste tavade nagu abielu tõrjumisel mittesakramentaalsele positsioonile.
Teised anglikaani teoloogia aspektid meenutavad vähem katoliku uskumusi ja tavasid. Üks oluline erinevuste valdkond on kirikusisese hierarhia olemus. Anglikaani teoloogia ei järgi sama ranget ja hierarhilist autoriteedimudelit, mis on katoliku usupraktikas kesksel kohal. Lisaks puudub anglikaani kirikul ka üksainus selge veendumuste avaldus, mis võimaldab kiriku sees õitseda suurel osal heterodoksiast. Usk pühakirja hoolika tõlgendamise tähtsusesse, mitte sõnasõnalisele lugemisele, rõhutab veelgi üksikisiku ja koguduse autonoomia rolli.
Anglikaanid on ühed tolerantsemad ja mitmekesisemad usukogukonnad ning see mitmekesisus avaldub anglikaani teoloogias. Konkreetsed kogudused võivad vabalt järgida oma südametunnistust. Kirik tunnistab üldiselt, et inimeste arusaam religioossest tõest ja pühakirjadest peaks tekkima pühakirja ja reaalse maailma vastastikusest mõjust ning et muutused teistes inimeste teadmiste ja püüdluste valdkondades peaksid loomulikult muutma pühakirja tõlgendamist ja mõistmist. See paindlikkus annab anglikaani teoloogiale palju paindlikkust, kuid samal ajal raskendab konkreetsete anglikaani uskumuste kindlaksmääramist paljudes valdkondades, kuna rühmade arusaamad isegi sellistest peamistest põhimõtetest nagu armulaua tõeline olemus erinevad.