Kirjanduses on järelsõna peatükk, mis lisatakse romaani, novelli, näidendi või isegi luuletuse lõppu. Epiloogid võivad esineda ka mitteilukirjanduslikes teostes. Pärast ilukirjandusteose haripunkti näitab epiloog lugejale või näidendi puhul vaatajale, mis juhtus tegelastega pärast loo lõppu. Järelsõna võib kasutada ka vihjeks praeguse loo järjele või näitamaks, et tegelaste probleemid ei pruugi veel päriselt lõppeda – see on populaarne tehnika õudus- ja põnevuslugudes.
Paljud ilukirjanikud kasutavad epilooge, et sulgeda lugejad või vaatajad, kes võivad pärast narratiivi jooksul tegelastesse investeerimist soovida teada nende tegelaste saatust. Epiloogi saab kasutada ka lahtiste otste kokku tõmbamiseks, lahendades probleeme, mis jutustuses tõstatati, kuid mida ei lahendatud enne loo haripunkti. Epiloog võib toimuda igal ajal pärast loo lõppu; selle saab määrata mõni tund hiljem, järgmisel päeval või mitu aastakümmet tulevikku. Epilooge kasutatakse sageli selleks, et näidata loo peategelasele õnnelikku ja rahulolevat elu pärast narratiivi ajal kogetud murrangu ja tüli üle elamist.
Epilooge ei kasutata alati selleks, et näidata tegelase loo õnnelikku lõppu. Paljudes kirjandusteostes, eriti nendes, mille peategelaseks on antikangelane, võib järelsõna näidata, et tegelane kannatab lõpuks oma halbade moraalsete valikute tagajärgede all. Paljudes õudus- ja põnevusromaanides kasutatakse järelsõna vihjamiseks püsivale ohule. Tegelased võivad uskuda, et koletis või kaabakas on võidetud, kuid epiloog näitab, et oht pole veel möödas ning tegelased pole nii turvalised ja kindlad, kui nad arvata võiksid. Järelsõna saab kasutada ka näitamaks, et lugu ei ole veel päriselt läbi ja tuleb veel üks osa või järg.
Mõnikord pärast romaani, novelli või näidendi lõppu astub kirjanik “loost välja” ja räägib otse lugeja või publikuga. Mõne näidendi lõpus astub ette tegelane, et tänada publikut näidendi vaatamise eest. Mõnes muinasjuttudes kirjeldab kirjanik või jutuvestja otse õppetundi või moraali, mida tegelased ja lugejad oleksid pidanud loost õppima. Pärast tõsisündmusi käsitleva mitteilukirjandusliku raamatu ilmumist võib hilisematesse väljaannetesse lisada järelsõna, mis annab ülevaate sellest, mis juhtus pärast raamatus kujutatud sündmusi.