Seos sümboolika ja allegooria vahel seisneb selles, et mõlemad kasutavad sümboleid. Iga allegooria peab kasutama sümboleid, kuid mitte kõik sümboolikaga lood pole allegooriad. Sümbolismil võib teose sees olla ka palju kujundlikke tähendusi, kuid allegooria võimaldab vaid üht sõnasõnalist mõistmist ja üht metafoorilist.
Igasugune kirjutis, mis kasutab sümboleid, on sümboolika. Sümbolid on konkreetsed objektid, seaded, tegelased või toimingud, mis esindavad abstraktset ideed või isikut. Mõned tähendused on piiratud kontekstiga, samas kui teised on liigkasutamise tõttu muutunud tavaliseks ja klišeeks. Näiteks armastust sümboliseeriv süda või õnne sümboliseeriv neljaleheline ristik.
Sümbolism ja allegooria on erinevad, kuna allegooria koosneb täielikult sümbolitest, samas kui sümboolikaga teosel võib olla ainult üks sümbol. Allegooria on igat tüüpi terviklik lugu, mida saab mõista nii sõna-sõnalt kui ka piltlikult. Romaanid, novellid, luuletused või näidendid võivad kõik olla allegooriad.
Allegooriate lihtsaimad näited on sageli muinasjutud. Aisopose muinasjutt “Kilpkonn ja jänes” räägib sõna otseses mõttes kahest rassist loomast. Metafoorina räägib see lastejutt kahest elamis- ja tööviisist ning järjekindluse tasumisest. Allegoorias on iga tegelane, tegevus, objekt ja sündmustik millegi abstraktse sümboliks.
Sarnaselt Aisopose muinasjuttudega on suurem osa allegooriatest mõeldud kasutamiseks eetikaõpetusena. Igamees on moraalinäidend, mille kirjutas anonüümne autor XNUMX. sajandi lõpus ja milles kasutatakse nii sümboolikat kui allegooriat. Peategelane, inimeste jaoks üldiselt sümbol, saab teada, et ta on suremas, nii et ta püüab midagi endaga kaasa võtta: sõpru, perekonda, teadmisi või isegi oma viis meelt. Lõpuks on tegelane nimega Heateod ainus, kes on valmis teda läbi surma saatma.
Mõned lood kasutavad sümboolikat ja allegooriat, et aidata lugejal selgete tegelaste nimede kaudu mõista abstraktset ideed, näiteks Heateod igamehes. Samamoodi nimetatakse kristlaseks peategelast John Bunyani seitsmeteistkümnenda sajandi romaanis “Palveränduri edusammud”. Sellised tegelased nagu kangekaelne, ustav ja meeleheide toimivad nimetatud tunnuse sümbolitena.
Allegooriad on religioossetes kirjutistes tavalised. Näideteks on Everyman, Pilgrim’s Progress, Dante The Divine Comedy ja CS Lewise sarjad Narnia kroonikad. Tuntumad on ehk Uue Testamendi tähendamissõnad, näiteks lugu kadunud pojast.
Kõik allegooriad pole religioossed ega moraalsed. George Orwelli Loomafarm on poliitiline allegooria. Teised allegooriad pakuvad elule teistsugust vaatenurka, näiteks Edgar Allen Poe novell “Punase surma mask” ja Robert Frosti luuletus “Võtmata tee”.