Kirjanduses on lugu loo sees tehnika, mida kasutatakse teise loo tegevuse või süžee raames jutustava loo esitamiseks. Seda tehnikat nimetatakse mõnikord raamjutuks ja see aitab anda konteksti ühele või mitmele esitatavale loole või tegelasele. Lugu loo sees on tavaline romaanides, novellides ja memuaarides ning tehnika ei pruugi piirduda ainult kirjutatud raamatutega; paljudes filmides ja telesaadetes kasutatakse ka raamloo tehnikat.
Kaks kuulsaimat näidet loo sees olevast loost on Washington Irvingi “Rip Van Winkle” ja “The Legend of Sleepy Hollow”. Mõlemaid lugusid jutustab jutustaja, kes on väljaspool sisemise loo sündmusi või lugu loo sees. Teisisõnu, jutustaja elab väljaspool loo tegevust, kuid kaasab lugeja esialgsesse loosse tema enda ajast ja kohast. Kui narratiiv on käimas, juhatab jutustaja lugeja teise loosse, Rip Van Winkle’i või Sleepy Hollow’s aset leidvate sündmuste juurde.
Seda tehnikat saab ühe romaani jooksul mitu korda kattuda. Kirjanik saab näiteks esitada jutustaja, kes elab ühes ajas ja kohas. See jutustaja saab seejärel hakata jutustama lugu teisest ajast ja kohast. Selle loo tegelased võivad omakorda rääkida teist lugu veel teises ajas ja kohas. See võib lugejas segadusse ajada, kuid kui seda õigesti teha, võib mitu korda kattuv lugu loo sees lisada konkreetsele süžeeliinile, romaanile või muule meediumile sügavust.
Kirjanikud võivad seda tehnikat kasutada mitmel põhjusel: konteksti loomiseks, keerulise ajaloo väljatöötamiseks või isegi jutustaja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Jutustaja, kes jutustab, võib sündmuste tõesust moonutada ja lugeja peab seejärel otsustama, kas seda jutustajat tuleks loo teistes osades usaldada usaldusväärse teabeallikana. Kirjanik võib kasutada ka loo sees olevat lugu, et anda näitlikku teavet, mis annab lugejale parema ülevaate sellest, miks loos sündmused aset leiavad ja mis motiveeris tegelasi konkreetsete raskustega silmitsi seistes teatud viisil tegutsema.