Kirjandusromantism on osa suuremast romantismi liikumisest, mis mõjutas kunsti, muusikat ja lääne kultuuri 1700. aastate lõpus ja 1800. aastate alguses. Sellest ajast alates on seda liikumist peetud tagasilöögiks tööstusrevolutsiooni vastu, mis pooldab naasmist lihtsamate eluviiside juurde. See väljendus kaasaegses kunstis, filosoofias ja isegi poliitikas. Kirjandusromantismi ilmestavad kõige paremini Inglismaa ja Euroopa romantilised poeedid. Nende luuletajate hulka kuulusid Keats, Byron ja Shelley, kõik Inglismaalt, aga ka teised Euroopa mandrilt ja Ameerikast.
Tänapäeva kirjanikud ja ajaloolased usuvad, et romantismiajastu oli vastus valgustusajastule, ajastule, mil teadus ja tööstus saavutasid esmakordselt religiooni ja traditsioonide ees tähtsuse. Romantismiajastul avaldasid paljud kunstnikud ja haritlased soovi seista vastu muutustele, mille tõi kaasa tööstusrevolutsioon, tollal selle esimesel sajandil. Need muutused, nagu linnaelanikkonna suurenemine ja looduskeskkonna ulatuslik ärakasutamine, tulid kiiresti ja tähistasid moodsa ajastu algust. Paljud inimesed ei suhtunud sellesse positiivselt ning Romantiline Liikumine tegi ettepaneku pöörduda tagasi looduse, müstika ja idealismi juurde.
Kirjandusromantism on ehk kõige paremini meelde jäänud romantismiajastu aspekt. 1800. aastate alguses sündis Euroopas ja eriti Inglismaal rida luuletajaid, kelle kuulsus ja mõju on kestnud tänapäevani. Nende hulka kuulusid Percy Shelley, John Keats ja George Gordon Byron, paremini tuntud kui Lord Byron. Teised olid William Blake, William Wordsworth ja kuulus šoti luuletaja Robert Burns. Romantiline luule eelistas pilte rikkumata loodusest, metafüüsilisi ja individualistlikke tundeid ning kirglikku tundeelu, mida tänapäevalgi romantiliseks nimetatakse.
Kirjandusromantismi mõju oli kaugeleulatuv. Mitmeid Euroopa mandri kirjanikke peetakse romantilise liikumise osaks, näiteks sakslane Johann Wolfgang von Goethe ja prantslane Victor Hugo. Ameerikas olid poeedid Edgar Allan Poe ja Walt Whitman tugevalt romantikute mõju all. Need kirjanikud kuuluvad kirjandusajaloo suurimate tegelaste hulka. Paljud oma luuletused traditsioonilises Šoti dialektis kirjutanud Burnsi hinnatakse Šotimaal nii kõrgelt, et tema sünnipäeva tähistatakse rahvuspühana.
Paljud kirjandusliku romantismi võtmefiguurid, nagu Byron, Keats ja Burns, surid noorelt. Nende teosed jäid siiski ellu, et mõjutada hilisemaid põlvkondi nii erinevates valdkondades nagu filosoofia, muusika ja isegi poliitika. Nende teoste hulka kuuluvad Goethe näidend Faust, Burnsi “Auld Lang Syne” ja Samuel Taylor Coleridge’i eepiline poeem “Iidse meremehe aeg”. Romantikute ilu ja looduse eelistamine tööstusele ja teadusele algatas filosoofilise konflikti, millest räägitakse siiani. Romantilise liikumise pärand on ka populaarne kujutlus luuletajatest kui tujukastest, kirglikest kunstnikest, kes ei huvita tegelikku maailma.