Haletsusväärne eksitus omistab inimese emotsioonid ja mõtteprotsessid millelegi muule kui inimesele – objektile või loomale, mida nimetatakse antropomorfiseerimiseks. Mõiste võib kehtida teadusliku hüpoteesi koostamisel või füüsikalise nähtuse kirjeldamisel. See võib viidata ka retoorilisele tehnikale, mis loob seose erinevate subjektide – näiteks viha emotsiooni ja mere vahel – või personifitseerib elutuid objekte. “Pateetiline eksitus” ei ole halvustav termin. “Pateetiline” on sama juur kui “empaatia”, mis tähendab teisele emotsioonide füüsilist edasiandmist.
Seda kontseptsiooni kirjeldas algselt 19. sajandil John Ruskin. Kritiseerides tollal levinud loodusmaailma personifitseerimise praktikat, mõistis Ruskin hukka selle, mida ta pidas tõe kehtetuks tunnistamiseks liigse kujutlusvõimega kunstilise väljenduse taotlemisel. Ta lõi selle fraasi spetsiaalselt selleks, et kirjeldada elutute elementidega ekslikku samastamist. Romantismiajastu edenedes muutus intellektuaalsete otsingutega tegelejate seas populaarseks kalduvus kirjeldada ja käsitleda maailma rangelt empaatiliselt.
Teadusliku kirjelduse üle arutledes viitab haletsusväärne eksitus loogika ebaõnnestumisele teooria või teoreetilise raamistiku ülesehitamisel. Kuigi see on tänapäeva teaduspraktika üle arutlemisel vähem asjakohane, kõikus suur osa eelmiste ajastute teadusest inimeste emotsionaalse ja intellektuaalse võimekuse andmise eeliste üle mitteinimlikele objektidele. Igasugune seletus, mis omistab objektile motiivi, on haletsusväärne eksitus.
Kirjanduslikus mõttes on haletsusväärne eksitus kasulik niivõrd, kuivõrd see aitab luua metafoorilisi suhteid objektide või abstraktsete mõistete vahel, mida ei ole lihtne kindlaks teha. Näiteks Shakespeare’i Macbethis on arvukalt juhtumeid, kus loodust antropomorfiseeritakse – “palavikuline” Maa või “talumatu” öö –, et konstrueerida teema, mis näitab taunimist Macbethi Šotimaa troonile võtmise suhtes. Selle halvakspanu teeb selgeks loomuliku võrdlemine looduse õõnestamise tagajärgedega. Ilmselgelt ei saa öö ise olla “talumatu”. Shakespeare laiendab haletsusväärset eksitust veelgi ennustusega, et Macbeth tapetakse alles siis, kui mets kõnnib tema lossi juurde ja mees, kes pole sündinud naisest, saabub teda tapma.
Haletsusväärne eksitus võib lihtsustada ka abstraktsete mõistete üle arutlemist. Näiteks võib juhendaja soovida öelda: „Liikuv objekt soovib liikuma jääda, kuni välisjõud sellele ei reageeri”. Ilmselgelt ei “taha” objekt midagi. Sellel ei ole mingeid soove ega motiive. Kuid selline eksitus võib aidata õpilastel mõista mõistet, mida nad ei tunne.