“Vanem hetk” on väljamõeldud idioom, mida kasutatakse hetkelise mälukaotuse nähtuse kirjeldamiseks, kuna see on seotud nime, koha või muu teabe meeldejätmise võimalusega. Fraasi kujundlikkus on seotud levinud arusaamaga, et vanusega kaasnevad vaimsete võimete halvenemine, mistõttu on raske meenutada isegi igapäevast teavet, mis on tavaliselt kergesti kättesaadav. Igaüks, olenemata vanusest, võib aeg-ajalt kogeda vanema hetke, mõnikord stressist, tähelepanu hajumisest või muudest põhjustest tingitud ajutise katkemise tõttu.
Üks levinumaid näiteid vanema hetke kogemisest on ebamugav sotsiaalne olukord, kus satud kokku kellegagi, kes ilmselt mäletab sind hästi, kuid keda sa lihtsalt ei suuda oma kohale asetada, hoolimata sellest, kui palju sa pingutad. Paljud inimesed püüavad meeleheitlikult jätkata teesklemist, et nad mäletavad isikut, otsides samal ajal mingeid verbaalseid vihjeid, mis käivitavad mälestuse ja võimaldavad seostada seda inimest mõne sündmuse või kohaga minevikus. Kui see on edukas, ütleb näiv võõras midagi, mis aitab luua mineviku suhtluse konteksti ja käivitab selle inimese kohta midagi meelde tuletama. Muul ajal ei tule midagi meelde ja vanemat hetke kogeja peab kas mälupuudust tunnistama või püüdma kohtumisest lahti saada, enne kui see mälupuudus ilmneb.
Seeniorhetk ei eelda tingimata teise osapoole kohalolekut. Paljudel inimestel on ajutine mälukaotus selliste asjade leidmisel nagu autovõtmed, rahakotid ja rahakotid. Tavaliselt toob hetk rahunemiseks ja mineviku tegude vaimseks jälgimiseks meelde mõistmise, kus kadunud esemeid viimati nähti, võimaldades neid uuesti leida. Tihti ajab mõni väike idee mällu, lõpetab vanema hetke ja võimaldab otsitud eseme edukalt üles leida.
Ajutisi mälukaotusi juhtub aeg-ajalt kõigil ja neid ei tohiks vaadelda kui mingisuguse pideva vaimse halvenemise arengut. Selles kontekstis võib vanem hetk olla mõnevõrra ärritav, kuid seda ei tohiks pidada tõsiseks probleemiks. Kui inimene hakkab seda tüüpi nähtusi üha sagedamini kogema, võib see olla märk stressist, depressioonist või mõnest muust tekkivast vaimsest seisundist, mida saab õige raviga parandada.