Sarnasus on kõnekujund, mis võrdleb kahte asja sõnadega “nagu”, “nagu” või “kui”. Metafoor on veel üks kirjanduslik termin, milles kirjanik loob suhte kahe asja vahel, kuid metafoor ei kasuta sõnu “nagu”, “nagu” või “kui”. Kirjanikud kasutavad mõlemat kirjanduslikku tehnikat käegakatsutavama idee või tunde väljendamiseks. Parimad näpunäited võrdsuste kasutamiseks on klišeede kasutamise vältimine, elava visuaalse kujundi loomine lugeja meelest ja nende säästlik kasutamine.
Õnnestunud võrdkuju selgitab kirjaniku mõtteid või emotsioone. See annab lugejale uue vaatenurga või mõtteviisi, mida pole varem ette kujutatud. Sageli on kaks võrreldavat objekti väga erinevad, kuid need selgitavad kirjaniku mõtteid tema publikule.
Vaimusilmas visuaalset kujutist luues saab kirjanik väljendada mõtet või emotsiooni elavamalt ja köita kergemini lugeja tähelepanu. Luuletajad ja ilukirjanikud kasutavad oma kirjutamisel sageli sarnasusi, kuid sarnasusi saab kasutada mis tahes kirjutamisvormide vürtsitamiseks. Kirjanik ei pea olema karjääriromaan või luuletaja, et neid kasutada. Parim viis selle kirjandusliku tehnika mõistmiseks on lugeda mitmesugust kirjandust, eriti luulet ja ilukirjandust. Häid näiteid võib harvemini leida mitteilukirjandusest, uudiste reportaažidest ja ärikirjandusest.
Võrdluste edukaks kasutamiseks peaksid kirjanikud vältima ajast kulunud, levinud ja igapäevakeeles kasutatavaid võrdlusi. Mõned näited klišeelistest ütlustest on “pime kui nahkhiir”, “hõivatud kui mesilane” või “suurem kui maja”. Teisest küljest, kui võrrelda veoautode rida ummistunud maanteel vuravate tsirkuseelevantide paraadiga, võib see olla eristavam võrdlus. Mis puutub efektse sarnasuse loomisse, siis mida konkreetsem on pilt, seda võimsam on sarnasus. Näiteks “punane 1978. aasta Chevrolet El Camino” on erksam pilt kui sõna “auto” iseenesest.
Võrdluste kasutamisega on võimalik liialdada. Luuletajad peaksid sellest eriti teadlikud olema, sest on lihtne langeda lõksu, kui luuletuses kasutatakse liiga palju. Uuenduslike analoogiate loomine võib olla kirjaniku jaoks uimane kogemus, kuid luuletus, kus neid on liiga palju, võib muutuda nüriks ja segaseks. Proosakirjanikud, mis on mis tahes kirjutamisvorm, mis ei kasuta rütmi ja poeetilist kompositsiooni, ei tohiks kunagi samal põhjusel ühte lausesse segada kahte või enamat võrdsust. See ajab lugeja segadusse ja muudab lause peamise mõtte.