Alates 1774. aastast on raamatu lõpus olevat tootmismärkmete osa nimetatud kolofooniks, kuigi tava lisada raamatu kohta teavet tootmismärkmete kujul oli palju vanem. Muistsed kolofonid sisaldasid teavet kirjutaja, autori, aastaarvu ja muud asjakohast teavet, samas kui tänapäevane kolofon sisaldab tavaliselt teavet kasutatud kirjatüübi ja tootmistehnikate kohta. Mitte kõik kirjastajad ei lisa oma raamatutesse kolofone, kuna suur osa traditsiooniliselt kolofoonis sisalduvast teabest sisaldub Kongressi andmete raamatukogus raamatu esiküljel või tagaklapil. Kui kaasatakse kolofon, on see sageli pealkirjaga “märkus tüübi kohta”.
Lisaks teabe lisamisele raamatus kasutatud kirjatüüpide, sealhulgas nende ajaloo kohta, võib kolofon käsitleda ka tootmistehnikaid. Tihti tunnustatakse raamatu kujundajat, nagu ka küljendamiseks kasutatud tarkvara. Kui raamat on trükitud kõrgtrükil, mis on järjest harvem juhtum, siis märgitakse ka seda. Mõnel juhul antakse teavet ka kasutatud paberi kohta, eriti kui see on valmistatud ringlussevõetud materjalidest või taastuvatest kiuallikatest nagu bambus.
Raamatukunsti üliõpilased konsulteerivad sageli kolofonidega, et saada rohkem teavet tänapäevases raamatukujunduses levinud kirjatüüpide ja kaasaegsete raamatute valmistamise tehnikate kohta. Kolofooni otsides peaksid lugejad pöörama raamatu lõpuni, sest tavaliselt asub kolofoon lehel just lõputüki sees. Kolofooni osa, mis hõlmab tüübi ajalugu, on sageli eriti huvitav, eriti mitu sajandit tagasi kujundatud kirjatüüpide puhul.
Levinud on ka termini “kolofon” kasutamine kirjastaja märgi või jäljendi tähistamiseks, kuigi seda terminit ei tohiks kasutada kirjastaja märgi viitamiseks raamatu esiküljel. Kuna see tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab “lõplik puudutus” või “tippkohtumine”, oleks sõna “kolofon” kasutamine raamatu esiküljel oleva teabe jaoks vale.
Mõned veebidisaini kogukonna liikmed on omaks võtnud ka kolofooni vaimu ja sisaldavad teavet nende kujundatud lehtede kohta kolofooni kujul. Kolofon võib olla lähtekoodis peidetud või kaetud lehel “teave”, mis sisaldab ka üldist teavet veebisaidi kohta. Paljude veebidisainerite jaoks, kes hakkavad oma käsitööd õppima, on see praktika väärtuslik õppevahend, mis võimaldab neil õppida kogenud spetsialistide kasutatavaid tehnikaid.