Üldsemantika on isikliku kasvu ja arengu süsteem, mis põhineb mitteessentsialistlikel, mittearistotelelikel loogilistel raamistikel. Termin üldine semantika pärineb poola-ameerika kirjaniku ja filosoofi Alfred Korzybski raamatust Science and Sanity: An Introduction to Non-Aristotelean Systems and General Semantics. See töö ühendab filosoofia, matemaatika ja teaduse, püüdes selgitada inimeste kogemusi ja koostoimeid tegelikkusega.
Segadust võib tekkida sõna semantika kasutamisest. Keeleteaduses on semantika sõnade ja nende tähenduste suhe. Üldine semantika ei tähenda lihtsalt “semantika praktikat üldiselt”, vaid viitab selle asemel teatud filosoofiliste mõistete kogumile.
Üldise semantika põhiidee seisneb selles, et tegelikkuse kirjeldused ei kattu täpselt ega adekvaatselt tegelikkusega endaga. Selle idee väljendamiseks kasutatav tavaline fraas on: “Kaart ei ole territoorium.” Teisisõnu, inimesed on abstraktsioonidega seotud nii sündmuse tajumise kui ka kirjeldamise viisis.
Oletame näiteks, et inimene on röövi tunnistajaks. Ta võib püüda kuritegu hiljem kirjeldada, öeldes, et mustas suusamaskiga lühike mees hoidis ametnikku relva ähvardusel. See kirjeldus on aga täidetud abstraktsete arusaamadega: eriti lühikesele inimesele võis mees tunduda keskmist kasvu. Kirjeldus ei saa sisaldada ka sündmuse kõiki detaile, isegi nii, nagu inimene seda tajus.
Veelgi enam, inimene, kes seda kirjeldust kuuleb, ei pruugi sündmusest nii hästi aru saada, kui seda kirjeldatakse. See viib selleni, mida Korzybski nimetab “semantilisteks reaktsioonideks”, mis on reaktsioonid kellegi teise sündmuse verbaliseerimise tajumisele, mitte sündmusele endale. Üldise semantika järgi on need reaktsioonid enamiku inimlike konfliktide keskmes. Sündmuste endi võimalikult täpne mõistmine, teadvustades inimestevahelise suhtluse piiranguid, vähendab puhtalt semantilisi reaktsioone ja seega ka suhtlemishäireid.
Akadeemilisemal tasandil on keele puudujääkide mõistmine osa mittearistoteleslikust loogikast. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles liigitas väited kahte diskreetsesse kategooriasse – tõesed ja valed –, millel polnud keskteed ega õigsuse või vääruse astmeid. Korzybski ja teiste mittearistotellike mõtlejate arvates võivad väited aga olla tõesed või valed libiseval skaalal: väide “mees oli pikk” võib olla tõene vaid osaliselt.
Seda tüüpi mõtlemine kaotab ka lihtsad põhjus-tagajärg seosed. Igal sündmusel on palju põhjuseid ja palju tagajärgi. Inimesed võivad püüda neid põhjuseid sõnastada, kuid tegelikkus ei ole sama, mis iga üksikisik seda verbaliseerib. Põhjuse-tagajärje mõistet üldises semantikas muudab veelgi keerulisemaks Einsteini erirelatiivsusteooria kasutamine, mis rikub levinumaid ideid sirgjooneliselt liikuvast ajast.