Fraasi “koer sööb koer” kasutatakse halastamatu mõtteviisi tähistamiseks, mille puhul teistele kahju tekitamine on vastuvõetav vahend eesmärgi saavutamiseks. Kui esmapilgul näib see väljend viitavat metsloomadele, kes võitlevad ellujäämise nimel, siis sõna “koer sööb koer” kasutatakse kõige sagedamini keeruliste sotsiaalsete olukordade, näiteks töökeskkonna kirjeldamiseks. See tähendab, et kõik konkurendid jagavad sarnast seisukohta ning et kõik on valmis võitlema ellujäämise ja arenemise nimel, sõltumata tagajärgedest teistele.
“Koer sööb koera” kordab nn džungliseaduse tunnet, mida tuntakse fraasina “tappa või saada tapetud”. Seda teemat kordab ka teine levinud fraas “iga mees enda eest”. Nende kõnekäändude kohaselt on metsloomad ja eriti koerad valmis ellujäämise nimel võitlema ja üksteist tapma. “Koer sööb koera” läheb sammu kaugemale, väites, et need olendid kasutavad kannibalismi. Nii “koer sööb koera” kui ka “tapa või tapetakse” kasutavad metsiku elu karmi reaalsust, et õigustada ühiskonnas isekaid ja halastamatuid tegusid.
“Koer sööb koera” vaate kohaselt saab inimene, kes seda strateegiat omaks ei võta, ohver. Kaalutlemist ja empaatiat ei peeta voorusteks, vaid nõrkusteks, mida tuleb ära kasutada. Reetmist, petmist, hirmutamist ja muid salajasi taktikaid, mida üldsus üldiselt vastuvõetamatuks peab, peetakse nutikaks ja tõhusaks. Tegevuse moraali peetakse lihtsalt ebaoluliseks ning tõelised otsustavad tegurid on potentsiaalne tasu ja tagasilöökide oht.
See idioom võib olla palju vanema kõnekäänu moonutamine. Selle fraasi, ladina vanasõna, 1543. aastal esmakordselt salvestatud fraasi vanimad kirjalikud versioonid ütlevad: “koer ei söö koera”. See väide näib viitavat sellele, et kihvad pöörduvad nii jõhkralt üksteise vastu ainult äärmiselt rasketes tingimustes. Kuigi koerad kindlasti kaklevad ja võistlevad üksteisega, on ebatavaline, et nad tapavad üksteist, eriti rühma sees, ja veelgi vähem tõenäoline, et üks sööb pärast kaklust teise ära.
Thomas Fuller võis olla esimene, kes avaldas “koer sööb koera” tunde juba 1732. aastal, kuigi tema sõnastus oli märkimisväärselt erinev. Väljaandes Gnomalogia kirjutas ta: “Koerad on koeri söömisel karmid.” Etümoloogid usuvad, et idioomi “koer sööb koer” suuline kasutamine võib pärineda 19. sajandi keskpaigast. Seda lahjemat ja moodsamat kolmesõnalist fraasi hakati trükis kasutama 1930. aastate alguses.