Vaimne teoloogia on praktika, mille käigus õpitakse teoloogiat koos kindla usu põhimõtete järgimisega. Kui vaimsus hõlmab usku ja sellele usule vastava elustiili elamist ning teoloogia hõlmab teatud religiooni või usu uurimist, siis vaimne teoloogia on nende mõlema kombinatsioon. Need, kes praktiseerivad vaimset teoloogiat, ei identifitseeri end eristusega selle vahel, mis on kirjutatud konkreetse usu pühades tekstides, ja selle vahel, mida nendesse tekstidesse usklik elab.
Teoloogiakursustel võivad osaleda inimesed, kes usuvad teatud religiooni, või need, kes ei usu, kuid soovivad seda usku uurida teaduslikust vaatenurgast. Paljud inimesed peavad end ka vaimulikuks usuks, kuid teoloogiaõpinguid ei usalda eriti. Vaimset teoloogiat praktiseeritakse aga siis, kui inimene või inimeste rühm usub teatud teoloogiasse ja kujundab oma elu selle teoloogia õpetuste järgi.
Kuigi teoloogiat on mitut tüüpi, kasutatakse vaimse teoloogia silti enamasti evangeelsete kristlaste ja katoliiklaste puhul, kes usuvad Piibli sõnasõnalisse tõlgendamisse ja struktureerivad oma elu selle sisu järgi. Teoloogia kraadi omandavad kristlikud ülikooliõpilased puutuvad sageli kokku teoloogiakursustega, mille eesmärk on uurida vaimse teoloogia tähendust. Õppides teoloogiat formaalsest vaatenurgast, eeldatakse, et üliõpilased analüüsivad põhjalikumalt oma isiklikke suhteid Jumala ja ümbritseva maailmaga. Lisaks teoloogilisele haridusele kontrollitakse paranemise nimel hoolikalt harjumusi, misjonitööd, suhteid ja maailmavaateid.
Inimesed, kes ühendavad vaimsust ja teoloogiat, väidavad, et see arendab nende üldist moraalitunnet. Palve ja õppimine on mõeldud praktiliseks rakendamiseks praktiku igapäevaelus. See laieneb ka isiklikele ja tööalastele suhetele, aga ka poliitilistele suhetele.
Vaimse teoloogia eksperdid väidavad, et rõhk seotud uurimisel ei ole pelgalt teaduslik, vaid selle eesmärk on ka aidata kujundada tõelisi järgijaid. Vaimse teoloogia praktikale pühendatud näite võib leida katoliiklikust pühast Teresast Avilast, kes on tuntud ka peavalu all kannatavate inimeste kaitsepühakuna. Ta kuulutati pühakuks 1622. aastal ning on üks kahest naisest, kes kannavad lugupeetud kirikudoktori tiitlit pühendunud teenistuse ja töö eest, mille hulka kuulub kloostri rajamine ajal, mil naised sellise tegevusega ei tegelenud, samuti õpetamine ja palvest kirjutamine.