Ampersand on märk, mida kasutatakse paljudes lääne keeltes sõna ja tähistamiseks. Tegemist on ülimalt vana tegelasega ja tema esivanem pärineb esimesest sajandist, kus seda kasutati Vana-Rooma ajal. Sümbol ise on aastate jooksul palju muutunud, kuid sarnasusi võib siiski näha iidse versiooni ja tänapäevase versiooni vahel. Paljud kirjatüübid käsitlevad ampersandi väga graafilise tähemärgina ja lisavad sellele palju õitsengut ja stiili. Märgiüksusena koodikomplektides, nagu HTML, tähistab ampersand & või &.
Vana-Rooma keeles sõna et, mis tähendab ja kirjutati sageli väga lähedases kursiivivormis, moodustades ligatuuri. Rooma kursiivi arenedes muutus see põhiline et stiliseeritumaks ja hakkas paistma rohkem tänapäevase ampersandina. Ladina kirja arenedes kaotas enamik teisi tähti oma sideme, kuid ampersand säilitas selle ja muutus veelgi stiliseeritumaks, muutes selle lihtsalt graafilise tähemärgina, mitte tähtede kogumina. Tegelikult käsitleti ampersandi aastaid tähestiku üksiku tähena kui kahekümne seitsmendat tähte.
Oli vana traditsioon öelda per se, mis tähendas lihtsalt iseenesest enne iga üksikut tähte, mis seisis sõnana iseseisvalt, näiteks per se I või per se A. Ampersandi käsitleti samal viisil, kirjeldati per se ja mis tähendas tähestiku lõppu: X, Y, Z ja per se ja. Aja jooksul muutus see ähmaseks ja püsivuseks ning lõpuks sai sellest lihtsalt ampersand, mida me kõik teame.
Sõna ampersand päritolu kohta on olemas ka rahvaetümoloogia, kuigi sellel ei näi olevat kehtivust. Mõned arvavad, et seda sümbolit kasutas Andre-Marie Ampere väljaannetes laialdaselt ja nii hakati seda kutsuma Ampere’i omaks, mis lõpuks lühendati ampersandiks. Tegelikult oli see termin kasutusel olnud juba mõnda aega enne Ampere’i sündi, nii et see etümoloogia on peaaegu kindlasti vale.
Üldiselt nõustuvad stiilijuhid, et ampersandi ei tohiks tavalises kirjutamises kasutada. Ajalooliselt oli see aga tekstis levinud ning vanade dokumentide lugemisel asendatakse sõna ja üldiselt kõigis olukordades ampersandiga. Kaasaegses maailmas on aga ainuke koht, kus seda nähakse väljaspool tuttavate vahelist juhuslikku kirjutamist, tootenimed või firmade ja partnerluste, näiteks Mitchell & McDonald, nimed.
Mõnel juhul näitab valik sõna ja ja ampersandi vahel tegelikult midagi. Näiteks filmi tiitrites tähistab ampersand, et kaks inimest töötasid tihedalt koos, nagu kahe stsenaariumi kallal koostööd teinud stsenarist. Sõna ja lahtikirjutamine viitab sellele, et kuigi nad võisid mõlemad töötada skripti kallal, ei töötanud nad tõenäoliselt üksteisega otse.
Arhailisema kasutuse korral võidi ampersandit kasutada ka koos teiste tähtede või sõnadega, sarnases stiilis tänapäevase tekstikõnega. Parim näide selle kohta on 18. ja 19. sajandi kokkutõmbumine jne. Kaasaegses kirjutises näeb seda sageli lühendatuna lihtsalt vms, kuid vanemas kirjutises võib sageli näha jne. selle edasise kokkutõmbumisena koos ampersandiga, mis tähistab sõna et.