Komöödiaks peetud “Kaks Verona härrasmeest” oli William Shakespeare’i esimene näidend. Nagu paljude teistegi tema teoste puhul, väidetakse, et Shakespeare ammutas selle loo paljudest muudest allikatest, sealhulgas romansse ja lugusid Hispaaniast ja mujalt Inglismaalt. Mõned teadlased väidavad, et näidendi peamine allikas oli Jorge de Montemayori luuletus “Diana Enamorada”. Teised väidetavad inspiratsiooniallikad olid mõnes allikas avaldatud lood Tiitusest ja Gisippusest ning Arthur Brooke’i “Romeuse ja Julia traagiline ajalugu”.
Nagu mitmed teisedki Shakespeare’i näidendid, sisaldab ka “Verona kaks härrasmeest” meheks riietuva naise ja segaduses armastaja komöödiat. Sageli öeldakse, et Shakespeare ammutas suurema osa näidendi süžeest luuletusest “Diana Enamorada”, mis on hispaania pastoraalne romanss. Selles luuletuses on mees, kes tunnistab oma armastust naise vastu, kuid naine lükkab naise naljaga pooleks. Pärast mehe teise riiki saatmist järgneb naine talle poisi maskeeringus. Samal ajal langeb luuletuses olev mees teise naise kätte, sarnaselt filmi “Kaks Verona härrasmeest” tegelastele. Poisiks riietatud naine on Hispaania loos kahe armastaja vahel.
Teine sageli tsiteeritud allikas “Kaks Verona härrasmeest” on lugu Tiitusest ja Gisippusest. Need on kaks tegelast teistest lugudest, kes on lähedased sõbrad, nagu Valentine ja Proteus, sõbrad Shakespeare’i näidendis. Titus ja Gisippus esinevad Thomas Elyoti raamatu “Kuberner” II raamatus, 12. peatükis ja Giovanni Bocaccio “Dekameronis” sisalduvas ulatuslikus novellikogus. Nagu Shakespeare’i duo, on ka Titus ja Gisippus lahutamatud sõbrad, kuni nad mõlemad armuvad samasse naisesse.
Sarnane lugu on ka raamatus “Euphues: Anatomy of Wit”, mille avaldas 1579. aastal John Lyly ja milles on ka kaks lähedast sõpra, kes kaklevad naise pärast. Lõpuks otsustatakse sõpruse säilitamiseks teda mitte jälitada. Mõned ütlevad, et Lyly stiil võis ka Shakespeare’i enda signatuurhääle kujunemisele suurt mõju avaldada.
Lisaks teemadele ja stiilile laenab “Verona kaks härrasmeest” tegelasi ka teistest kirjandusteostest. Näiteks kasutas Shakespeare oma kuulsa tragöödia “Romeo ja Julia” peamise allikana Arthur Brooke’i “Romeuse ja Julia traagilist ajalugu”. Brooke’i loos esinev tegelane vend Lawrence on hilisemas filmis “Kaks Verona härrasmeest”. Shakespeare võis võtta ka stseeni Brooke’i muinasjutust ja kasutas seda filmis “Kaks härrasmeest” – selles, kus Valentine kasutab redelit, et varjata ühe oma armastuse isa hertsogist ja üle kavaldada.