Grammatiline isik on viide inimesele või asjale kõneleja või kirjutaja kommentaarides. Kõneleja võib viidata iseendale, otse teisele inimesele või teisele inimesele. Grammatiline isik mõjutab tavaliselt lauses kasutatava verbi vormi.
Paljud inimesed saavad paremini aru, mis on grammatiline isik, viidates kirjanduses kasutusele võetud sarnasele mõistele, mida nimetatakse vaatepunktiks. Grammatilist isikut võib nimetada esimeseks, teiseks või kolmandaks isikuks. Seda tuntakse deiktilise viitena, mis on määratletud kui sõna, mis näitab kõneleja vaatenurgast lähtuvat identiteeti või füüsilist asukohta.
Grammatikas määrab kõneosas, tavaliselt lauses, viidatud isik palju. Mõnel juhul võivad verbid ise asendada grammatilist isikut, eriti võõrkeeltes. Inglise keeles mainitakse grammatilist isikut peaaegu alati, välja arvatud viited teisele isikule.
Grammatiline isikuviide esimeses isikus on siis, kui kõneleja räägib endast. See võib olla ka inimeste rühm, kes räägib endast ja võib seega olla kas ainsuses või mitmuses. “Mul on raha,” on näide grammatilise esimese isiku viite kohta.
Grammatilise isiku viite võib teha ka teises isikus. See võib, kuid ei pruugi hõlmata sõna “sina” kasutamist inglise keeles. Kui kontekst on ilma deiktilise viiteta selge, siis seda tõenäoliselt ei kasutata. “Teil on raha,” on näide teisest isikust.
Kolmandas isikus käsitleb viide grammatilisele isikule neid, kellest kõneleja räägib, kuid mitte otseselt. Inglise keeles on kolmandas isikus tavalised sõnad he, she, it ja they. “Tal on raha,” on näide kolmanda isiku viitest. Kui viide on mitmuse kolmas isik, muutub ka verbi vorm, nagu “Neil on raha” puhul.
Paljudel juhtudel ei tee inglise keele grammatiline isik verbivormides vahet. Eelmistes lõikudes toodud näidetes muutus verbivorm ainult üks kord, ainsuse kolmandas isikus. See on inglise keele eripära ja on erand paljude teiste keelte tööviisist. Paljudes keeltes muutuvad verbivormid peaaegu iga kord, kui grammatiline isik muutub.