Inglise keeles ei kasutata foneetilist õigekirja vähemalt osaliselt, sest sõnade kirjutamiseks on nii palju erinevaid võimalikke viise, et inimestel oleks raske üksteist mõista. Ingliskeelsete sõnade kirjutamiseks on nii palju erinevaid võimalikke viise, kuna inglise keeles kasutatakse palju sõnu väga erinevatest allikatest – germaani ja ladina ja kreeka keelest. Näiteks puhtalt selle kõla põhjal võiks sõna “käärid” teoreetiliselt kirjutada umbes 80 miljonil erineval viisil, sealhulgas “sizerz”, “schiesourrhce” ja “cisers”. See on siiski vaid teoreetiline, sest kõigi 80 miljoni võimaluse saavutamiseks peaks inimene kasutama tähti valesti, näiteks kasutama sõna lõpus z-d, et tekitada s-häält.
Lisateavet häälduse ja inglise keele kohta:
Umbes aastatel 1350–1500 e.m.a toimus ingliskeelsete vokaalide hääldamises radikaalne nihe, mida kutsuti suureks vokaalinihkeks. Näiteks heli “ee” muutus “a”-lt kõlamast “taldrikul” nii, nagu seda praegu hääldatakse “jalgades”. Pole täiesti selge, miks see juhtus, kuid see viis tänapäeva inglise õigekirja paljude kummaliste tavadeni – näiteks miks sõnadel „plough” ja „through” võib olla sama „ough” kirjapilt, kuid neid hääldatakse väga erinevalt.
Tema eluaegsetest tekstidest on leitud umbes 20 erinevat Shakespeare’i nime kirjaviisi, kusjuures tema allkirjast on 6 variatsiooni (sh lühendid).
Inglise keeles on ka palju kummalisi kirjapilte ja hääldusi, sest selles on nii palju laensõnu, millest paljud on kirjutatud foneetiliselt. Näiteks sõna “jacket” pärineb prantsuse sõnast “jaquette”, kuid on kirjutatud nii, nagu see kõlab inglise keeles.