Nanosüntaks on keeleteaduse huvitav osa, kus eksperdid kaaluvad väiksemaid süntaksi bitte, mis moodustavad suuremaid süntaktilisi struktuure. Täpsemalt, nanosüntaksi distsipliinis väidavad teadlased, et süntaksi saab jagada sõnadest või arusaadavatest silpidest väiksemateks osadeks. See suhteliselt uus teadus pärineb 1990. aastate algusest, kuigi mõningaid teooriaid võidi esitada juba varem.
Üks nanosüntaksi ideedest ümbritseb keeleüksust, mida nimetatakse “morfeemiks”. Morfeem oli traditsiooniliselt süntaksi väikseim element, enne kui nanosüntaks pani keele alammorfeemi üksuse. Morfeem on sõna mis tahes osa, millel on oma tähendus, näiteks mõelge sellele, kuidas eesliide “dis” sõna tähendust muudab.
Seevastu nanosüntaks teoretiseerib, et keeleühikuid saab jaotada palju väiksemateks üksikuteks helideks või muudeks väikesteks üksusteks, mis ei näi olevat iseseisvalt tähenduslikud. Selle termini kõige üldisem määratlus hõlmab aga keele vaatamist “alamsõna” tasemel, et näha, kuidas väiksematel kõneühikutel võib olla tähendus.
Üks näide nanosüntaksi toimimisest on alternatiiv leksikaalsele lähenemisele. Leksikaalne lähenemine eeldab, et keel koosneb sõnadest, mis on koostatud leksikoniks. Siin on sõnad oluline keeleüksus, kus kõnelejad ja teised ehitavad neid vastavalt vajadusele leksikonist. Leksikaalne lähenemine võib pakkuda funktsionaalset meetodit mõne keelelise tegevuse jaoks, kuid teadlased seavad selle kahtluse alla kui kõige fundamentaalsema lähenemisviisi keelele.
Idee, mis käib koos leksikaalse lähenemise vaidlustamisega, on idee, et keel põhineb kordamisel. Keeleteadlased mõistavad, et kirjakeel vajab tähenduslikkuse tagamiseks korduvaid sümboleid. See on üks viis, kuidas teadlased paljastavad, kuidas sõnadest väiksematel kõneühikutel on tähendus ja need aitavad kaasa suurema süntaktilise struktuuri loomisele.
Sõnade väiksemateks tähendusühikuteks jagamise idee käib kaasas paljude teiste samalaadsete teaduslike edusammudega muudes valdkondades. Näiteks keemias ja sellega seotud teadusharudes selgub orgaaniliste materjalide lähem vaatlemine nende kohta rohkem. Nanosüntaks võiks teha sama palju keeleteaduse valdkonnas, eriti kuna teadlased uurivad lähemalt ka seda, kuidas inimaju töötab ja kuidas inimesed reklaamides suuri süntaktilisi struktuure töötlevad. Reklaamiuuringud ja sarnased valdkonnad võiksid kasu saada ka põhjalikumast teadmisest, kuidas inimaju väiksemaid süntaksiühikuid kasutab.