Jutustav proosa on kirjutamisvorm, kus teos on kirjutatud pigem proosas kui luules ja jutustab tegude kaudu kindla loo. Paljud kirjalikud teosed on kirjutatud sellisel kujul, sealhulgas suur osa kirjandusteostest ja enamik kaasaegseid ilukirjandust. Selle stiili narratiivne aspekt tuleneb asjaolust, et sündmused toimuvad ja neid jutustatakse teoses, selle asemel, et sündmused toimuvad väljaspool loo raamistikku. Narratiivne proosa tähendab ka seda, et lugu jutustatakse proosaformaadis, mis on põhikeel, mitte poeetilises formaadis, mis võib käsitleda meetrit ja riimi.
Võib-olla üks lihtsamini mõistetavaid kirjutamisviise, narratiivne proosa koosneb tavaliselt üsna selges proosavormingus kirjutatud jutustusest. See aga ei tähenda, et need lood oleksid oma olemuselt lihtsustatud, kuna selles vormingus on koostatud väga keerulised ja üksikasjalikud lood. See tähendab lihtsalt, et need teosed on kirjutatud tegevuspõhiste lugudena, milles toimuvad sündmused ja nähakse nendes osalemas tegelasi. Narratiividena kirjutatud lugudel võib siiski olla köitvaid ja rikkalikke tegelasi, kuid need tegelased on osa tegevusest ega ole pelgalt tunnistajad või jutuvestjad.
Narratiivne proosa on tavaliselt kirjutatud tegevuse hetkel ja jutustab lugu sündmuste jada kaudu. See tähendab, et sellises formaadis kirjutatud lugu ei koosne suure tõenäosusega tegelasest, kes istub pimedas toas ja mõtleb oma elus juhtunule. Muidugi võib seda tüüpi lugu jutustada narratiivi kaudu, kuid loo peamised sündmused koosneksid tagasivaadetest, mida lugeja kogeb nende sündmuste toimumise ajal. Nii saab sündmustest tegevus, mis viib lugu edasi ja paljastab lõpuks tegelase kohta erinevaid infokilde.
Jutustava proosana kirjutatud teos on samuti kirjutatud pigem proosalistiilis kui luulena. Luuleteostel on mitmeid erinevaid reegleid ja tahke, nagu riim, rütm, meeter ja muud poeetilised vahendid. Isegi tühi värss on tavaliselt kirjutatud viisil, mille eesmärk on ära kasutada poeetilist vormingut ja luua kirjatükk väljaspool tavalist suhtlust. Proosa, sealhulgas narratiiv, on kirjutatud tavakõne häälel ja edastab sündmusi põhikeele kaudu, mis võib olla sümboolne ja võimas, kuid jääb sirgjooneliseks ja ligipääsetavaks.