Koomiline iroonia on kirjanduslik tehnika või retooriline võte, milles iroonia loob humoorika efekti. Koomilist irooniat esineb mitmel kujul ja see võib tuleneda ilukirjandusteose tegelaste või jutustajate iroonilistest väidetest. See võib tuleneda ka töös toodud olukorrast.
Retoorika õpilased jagavad iroonia mitmesse kategooriasse. Kõik need kategooriad võivad mängida koomilise iroonia rolli. Näiteks verbaalne iroonia on iroonia vorm, mis tuleneb erinevusest selle vahel, mida kõneleja ütleb ja mida ta mõtleb. Koomilise efekti saavutamiseks kasutatud verbaalse iroonia klassikaline näide esineb Jane Austeni romaani “Uhkus ja eelarvamus” algusridades. Romaan algab märkusega, et “on üldiselt tunnustatud tõde, et üksikul mehel, kellel on õnn, peab olema puudust naisest.” Tegelikult on see väide aga mõeldud irooniliselt: romaani naistegelased tegelevad valdavalt vallaliste meeste leidmisega, kellel on õnn abielluda.
Verbaalne iroonia tuleneb sõnade kontrastist; seevastu dramaatiline iroonia tekib kontrastist selle vahel, mida lugeja või vaatleja teab ja mida tegelane teab. Klassikaline näide dramaatilisest irooniast, mida antud juhul kasutatakse traagilise efekti saavutamiseks, leiab aset Shakespeare’i “Romeos ja Julias”, kus publik jälgib tegelasi, kes käituvad nii, nagu oleks Julia surnud, hoolimata sellest, et publik teab, et ta on elus. Koomilise efekti saavutamiseks võib kasutada ka dramaatilist irooniat. Sarnane dramaatiline iroonia, mida seekord kasutati musta koomilise efekti jaoks, leiab aset Shakespeare’i filmis Cymbeline, kus Imogen avastab peata keha, mida ta peab ekslikult oma väljavalitu Posthumuse kehaks. Koomiline iroonia tuleneb tõsiasjast, et Imogen teeb mitu väidet selle kohta, kuidas ta ei saanud kunagi eksida Posthumuse kehaga, hoolimata sellest, et publik teab, et ta tegelikult eksib.
Ilukirjandusteose sündmustest tuleneb ka kolmas iroonia liik, olukorra iroonia. Olukorrairoonias areneb iroonia välja erinevusest tegelase kavatsuste ja tema tegude tulemuse vahel. Seda tüüpi koomiline iroonia tõstab tavaliselt esile tegelaste edevuse või ambitsioonikuse. Olukorra iroonia on paljude telekomöödiate süžee aluseks. Klassikalised näited hõlmavad I Love Lucyt või Simpsoneid, mille süžeed keskenduvad tavaliselt tegelastele, kes mõtlevad välja keerukaid skeeme, mis annavad tagasilöögi humoorika efektiga.