Diskursusanalüüs on teksti uurimise ja analüüsimise meetod, olgu see siis kirjalikus või suulises vormis. See meetod ei analüüsi tegelikult teksti selle struktuuri ja süntaksi osas, vaid nende lausete taga olevat tähendust; seetõttu kirjeldatakse seda lähenemisviisi sageli kui “lausest kaugemale minevat”. Diskursuste analüüs pole mitte ainult kasulik meetod keeleteaduse valdkonnas, vaid seda rakendatakse ka muudes valdkondades, nagu ühiskonnaõpetused, psühholoogia ja antropoloogia.
Nagu sõna “diskursus” viitab, keskendub diskursuse analüüsi meetod mis tahes tekstile, mis võib esile kutsuda mis tahes diskursuse, mis tahes vastuse. Sel viisil laiendab see teemade ja teemade valikut, mida analüütik saab kasutada, näiteks meditsiiniajakirjades, ajaleheartiklites ja isegi presidendi kõnes või juhuslikus vestluses. Võtame näiteks meditsiiniajakirja: kui kirjanik edastab oma sõnumit raamatu kaudu, vastab lugeja omakorda kas sõnadest aru saades või ignoreerides. Sel moel vaatab diskursuse analüüs tekstist kaugemale, avastades, millist vastust või diskursust võib kirjutatud sõna õhutada ja miks.
See võib vaadata ka teksti struktuuri ja mustrit, kuid ainult selleks, et uurida, miks kõneleja sellised mustrid valib. Näiteks poliitiku kõnes saab analüütik keskenduda sellele, miks poliitiliselt korrektsed terminid, nagu „majanduslikult ebasoodsas olukorras olev”, asendavad sõna „vaene”. Isegi väikesed nüansid, näiteks kui pikk paus on lausete vahel, võivad anda tähenduse või keelata vastuse. Sel moel võtab selline analüüs arvesse ka teksti konteksti ja keskkonda, kuhu see paigutati.
Diskursianalüüsi eesmärk ja lõpptulemus ei pruugi alati olla probleemile konkreetsete vastuste andmine. Teemat uurides annab see teemale uuema ja laiema vaatenurga ning paljastab sõnade taga peituvad väikesed tähendused. Seejärel jätab lugejad otsustada, kuidas analüüsile reageerida, ja lõpuks oma diskursuse kujundada. Lühidalt, diskursuseanalüüs ei vasta, vaid tõlgendab.
Diskursusanalüüsi meetodit on kasutatud juba 1950. aastatel. See on muutunud kasulikuks keele õppimisel sotsiaalse suhtluse vahendina. Üks silmapaistev prantsuse teoreetik Michel Foucault kasutas seda meetodit isegi selleks, et teha kindlaks, kuidas inimesed kasutavad diskursust “võimu” saavutamiseks.