Juuditi ja Holofernese lugu on nagu Taaveti ja Koljati lugu Vana Testamendi lugu rõhututest, kes võidavad rõhuja või voorused võidavad pahe. Sel põhjusel peeti nii Taavetit kui ka Juuditit Kristuse eelkäijateks piiblianalüüsis, mida nimetatakse tüpoloogiaks, kus Vana Testamendi sündmustel on teatav seos Uue Testamendi päästejutustusega. Judith, kelle nimi tähendab lihtsalt “juudi naist”, on Piibli apokrüüfide loos haruldane Piibli kangelanna, kes astus vägivaldselt oma rahva päästmiseks.
Nende kahe kohtumine on Juuditi raamatu keskmes, mis on lühike ja tõenäoliselt mitteajalooline ülevaade Assüüria agressioonist juutide vastu. Assüüria kindral Holofernes piiras Betulia linna ja peagi hakkasid elanikud alistuma. Rikas lesknaine, nimega Judith, tegi aga plaani. Sel õhtul astus ta oma parimates riietes ja salviga lõhnastatud, koos teenijaga väravast läbi ja kõndis üle oru kindrali laagrisse. Seal selgitas ta valvuritele, et soovib anda neile teavet parimate viiside kohta Betuliasse sisenemiseks.
Kui Judith tema juurde lubati, selgitas Judith, et piiramine oli pannud juudid oma usust ära pöörduma ja seetõttu väärisid nad hävitamist. Ta väitis, et Jumal ise oli ta sellele ülesandele saatnud. Kõik see meeldis Holofernesele väga, nagu ka Judithi välimus. Nad jõudsid kokkuleppele: ta ei tee talle haiget ja tal lubatakse öösel laagrist lahkuda palvetamiseks. Judith väitis, et see võimaldaks tal Jumalalt õppida, millal täpselt linna tuleks rünnata. Kolm päeva viibis Judith laagris ja sõi ainult seda toitu, mille tema neiu valmistas ja riidest kotis kaasas kandis.
Neljandal õhtul korraldas Holofernes oma teenijatele banketi ja kutsus Judithi, keda ta oli üha enam imetlema tulnud. Ta tuli riietatuna oma parimatesse riietesse ja võttis kaasa ka fliisi, mis talle oli magamiseks antud. Olles temaga rahul, jõi Holofernes üsna palju, rohkem, kui ta oli kunagi oma elus joonud, ja liiga palju, et teadvust säilitada. Kõik peale Judithi ja Holofernese lahkusid telgist. Üksi koos purjus magava kindraliga palvetas Judith jõudu. Siis võttis naine kinni tema mõõgast ja lõikas kahe löögiga tema pea maha. Tema neiu, kes ootas telgi taga, astus sisse toidukotiga. Judith pani Holofernese pea kotti ja kaks naist lahkusid laagrist, näis olevat nende igaõhtune palveülesanne.
Seekord aga kõndisid nad edasi. Betulia väravas kutsus ta sisse, näitas oma trofeed ja käskis meestel järgmisel hommikul asuda rünnakule Assüüria laagrile. Nad tegid seda ja kui assüürlased jooksid kindrali telki teda äratama, leidsid nad oma juhi peata. Kohkunud assüürlased lahkusid laagrist. Iisraellased rüüstasid laagri; kõik Holofernese parimad asjad anti Judithile, kes seejärel andis need edasi oma surnud abikaasa pärijatele.
Nii Judithi ja Holofernese kui ka Taaveti ja Koljati lugu muutusid renessansi- ja barokiperioodi kristlikes kujutlustes oluliseks. See, et see lugu on tänapäeval palju vähem tuntud, on seotud nii iga loo allika kui ka iga loo peategelase suurema tähtsusega. Juuditi raamat on üks Piibli apokrüüfilistest raamatutest: see on kanoonilistest protestantlikest versioonidest välja jäetud, kuigi jääb katoliku teksti osaks. Raamatul on seega palju vähem raha kui Saamueli raamatul, mis on kõigi kristlike sektide kanooniline piibliraamat ning Taaveti ja Koljati loo allikas.
Veelgi enam, see, et kuningas Taavet oli Neitsi Maarja esivanem, oli keskajal ja hilisematel perioodidel väga oluline ning muutis kõik tema teod suure tagajärjega. Judith aga ei olnud seotud Kristuse sugupuuga ja pärast suurt võitu naasis lesknaise tavaellu.