Jambiline pentameeter on rütmivorm, mis esineb luules, lauludes ja mõnes proosaloomingus. See on kõige tihedamalt seotud luulega, eriti inglise luulega, mis sobib väga hästi sellesse konkreetsesse rütmivormi. Üks silmapaistvamaid kirjanikke, kes vormis töötas, oli William Shakespeare, kellele meeldis see nii oma sonettide kui ka näidenditega, kus tegelased klassikaliselt värssides rääkisid.
Luulemaailmas nimetatakse rütmi ka “meetriks”. Luuletuse mõõdiku määravad teose “jalad” ehk silbimustrid. Jambilise pentameetri puhul on luuletuse igal salmil viis jalga, mis võtavad jaambide kuju, luues väga omanäolise meetri. Rõhu tõus ja langus värsis annab sellele väga meloodilise tunde ja muide muudab selle meeldejätmise lihtsamaks, sest inimesed saavad mõõtjat kasutada raamina luule meeldejätmiseks ja esitamiseks.
Jambid on silpide paarid, mis võivad olla lühikesed ja pikad või rõhutud ja rõhutatud. Kui räägitakse valjult, järgib iamb ba-DUM-mustrit, kus esimene silp on lühike või rõhutu ja teine silp pikk või rõhuline. Selles rütmis on igal real viis iambi, mis loovad “ba-DUM ba-DUM ba-DUM ba-DUM ba-DUM” heli, mis on väga korrapärane ja rütmiline. Salmid võivad olla kujundatud ka üksteisega riimima, kasutades erinevaid riimiskeeme, alates riimipallete loomisest kuni keeruliste omavahel seotud riimideni, mis kompositsiooni käigus lahti rulluvad.
Paljud arvestite vormid kasutavad jaambe, kuna neid on lihtne ja loomulik öelda. Uute teoste koostamisel mõtlevad nad tavaliselt sellele, kuidas silbid koos kõlavad, otsides sõnu, mis harmoneeruvad ja loovad jambilise mustri, olgu nad siis jambilises pentameetris või mõnes muus meetri vormis. Kui silbid põrkavad üksteisega kokku, võivad need muuta teose jäigaks, kiduraks või rahutuks, mis võib olla ebasoovitav, välja arvatud juhul, kui tegemist on tahtliku efektiga, mille eesmärk on tekitada lugejas või kuulajas konkreetseid emotsioone.
Meetrite eri vormide kasutamine poeetilises ja lavalises kompositsioonis on väga vana. Nagu eespool mainitud, on teoseid lihtsam meelde jätta ja ette kanda, kui sellel on konkreetne meeter, mis oli kasulik ajastul, mil paberile pühenduti vähe, kuna inimesed said kunstiteoseid ja traditsioonilisi lugusid edasi anda mõõdetud värssides. Meetriga töö kipub ka kõrvale meeldivamalt kõlama ning paljud luuletajad ja autorid naudivad oma loomingus meetriga mängimist.