Leksikaalne verb on verb, mis annab teavet. Leksikaalsete tegusõnade vastandid on abiverbid, mis annavad grammatilise struktuuri. Leksikaalsed verbid on avatud klassi tüüpi verbid ja neid kasutatakse olekute ja toimingute väljendamiseks. Selliseid tegusõnu tuntakse ka põhiverbidena. Leksikaalsete tegusõnade näited hõlmavad “uurima”, “sööma” ja “kuulama”.
Leksikon on inimesele teadaolevate teabesõnade arv. See tähendab kõiki sõnu, välja arvatud asesõnad, partiklid/artiklid ja abitegusõnad. Sõnavarana nimetatakse üksikisikule teadaolevate sõnade koguarvu, sealhulgas nii informatiivseid kui ka funktsionaalseid sõnu. Leksikaalne tihedus on osa sõnu kasutada, et anda teavet selle asemel et süntaktilised või grammatilist struktuuri oma lause.
Tegusõnad on sõnad, mida kasutatakse mis tahes keeles tegevuse või olemise väljendamiseks. Neid saab käänata, et suurendada nende tähendust, sealhulgas otsustada, kas tegevus on praegune, jätkuv, lõpetatud või tulevikus. Käänded kontrollivad aspekti, meeleolu, pinget ja häält. Igal keelel on oma verbireeglid. Mõned keeled muudavad need lihtsaks ja neutraalseks, samas kui teised, nagu ladina ja ungari keel, lisavad verbidele soo.
Abitegusõna on mõeldud teabe andmise asemel grammatika abistamiseks. Selles mõttes aitab see asesõnu nagu “kus” ja artikleid nagu “kuni” ja “the”. Seda nimetatakse abiverbiks, kuna see abistab ja täiendab lause põhiverbi. Kui lauses on ainult üks tegusõna, näiteks “Ma olen laulja”, siis “olen” on leksikaalne verb. Kui on mõni muu tegusõna, näiteks “laulan”, on “laulmine” leksikaalne tegusõna ja “olen” saab abitegusõna.
Leksikaalse verbi peamine roll on olla lause põhiverb. Tegusõna annab lugejale või kuulajale põhiteavet, mis seob subjekti ja objekti. Kuigi paljud abiverbid võivad olla ka põhiverbid, paistavad leksikaalsed verbid nagu “mängima”, “värvima” ja “salvestama”, kuna need annavad väga spetsiifilist teavet ja on alati leksikaalsed verbid.
Verbi valentsuse määrab see, kui paljude subjektide ja objektidega verb suhtleb. Inglise keeles peab põhiverb alati suhtlema vähemalt ühe subjekti või objektiga. Teiste keelte puhul see alati nii ei ole. Võtmenäide on ilmaga seotud leksikaalne verb. Inglise keel peab alati kasutama abitegusõna või näivverbi, et näidata sellist olekut nagu “Sajab” või “Sajab lund”. Teised keeled, nagu hispaania ja hiina keel, võivad öelda mõlemat seisundit, ilma et peaks kasutama leksikaalse verbi tasakaalustamiseks abitegusõna.