Mis on sisuline omadussõna?

Erinevalt enamikust omadussõnadest, mis muudavad nimisõnu, kasutatakse substantiivset omadussõna nimisõna asendamiseks. Neid omadussõnu kasutatakse sageli vanakreeka ja ladina keeles ning neid kasutatakse ka paljudes kaasaegsetes keeltes. Neid kasutatakse aga piiratud ulatuses sellistes keeltes nagu inglise keel, mis ei näita sugu, käände ega numbrit, muutes omadussõna enda kirjapilti. Sõna “sisuline” on ladina päritolu ja tähendab “asemel seismist”.

Tavaliselt on omadussõna sõna, mis muudab nimisõna, et pakkuda sellele nimisõnale rohkem kirjeldust või üksikasju. Olenevalt keelest eelnevad omadussõnad tavaliselt vahetult muudetavatele nimisõnadele või järgnevad neile. Näiteks fraasides “kollane auto” ja “kiire rebane” on omadussõnadeks sõnad “kollane” ja “kiire”.

Sisuline omadussõna aga ei muuda lauses nimisõna, vaid asendab nimisõna. Seetõttu saab substantiivset omadussõna edukalt kasutada ainult siis, kui kõnealust nimisõna mõistetakse selgesõnaliselt välja ütlemata. Ladina, kreeka ja paljudes tänapäevastes keeltes pakub omadussõna ise teavet nimisõna soo ja arvu kohta, muutes õigekirja. Nimisõna käände või selle funktsiooni lauses võib osutada ka omadussõna kirjapildiga. Need õigekirjamuudatused aitavad anda teavet kõnealuse nimisõna kohta isegi siis, kui seda lauses pole.

Inglise keeles aga ei muuda omadussõnad õigekirja selle järgi, kas nimisõna on ainsuses või mitmuses, ega näita sugu. Ilma selgesõnalise arvu ja soota on substantiivse omadussõna kasutamine piiratud. Vaatamata sellele piirangule kasutatakse neid omadussõnu endiselt sageli. Asendatavat nimisõna mõistetakse tavaliselt mitmusena ja see tähendab “inimesi” või “asju”, sõltuvalt lause üldisest kontekstist.

Näiteks lauses “rikaste ja vaeste vahel on lõhe” on nii “rikas” kui “vaene” sisulised omadussõnad. Siin viitavad nad pigem inimestele kui asjadele. Lugeja määrab õiged nimisõnad lihtsalt konteksti vihjete ja üldise arusaama kaudu, et tavaliselt peetakse rikkaks või vaeseks inimesi, mitte objekte. Lauses “töötame selle nimel, et eraldada hea kurjast” on sõnad “hea” ja “kuri” sisulised omadussõnad. Siin võivad sõnad tähendada kas inimesi või asju ning suuremas teoses nähes võib lugejal tekkida vajadus tugineda ümbritsevate lausete kontekstivihjetele, et mõista, kas autor viitas inimestele või objektidele.