Diskursiivne essee on teatud tüüpi essee, mis käsitleb probleemi, poleemikat või hiljutist probleemi. See essee võib olla mitteametlik või ametlik, kuid enamasti on see kirjutatud ametlikult. Paljud ülikoolid ja klassid nõuavad, et taotlejad ja üliõpilased kirjutaksid seda tüüpi esseed, et uurida ja hinnata oma oskusi kirjutamisel, mõtte kujundamisel ja analüüsimisel.
Diskursiivse essee üks eristavaid elemente on selle objektiivsus. On oluline, et kirjanik esitaks probleemi erapooletult, arutades põhjalikult ja hoolikalt kõiki argumente. Kui juhised lubavad kirjutajal ühe punkti poolele asuda, peaks ta enne ühe punkti valimist esitama kõik pooled. Essee objektiivsemaks muutmiseks on soovitatav essee kirjutada kolmanda isiku vaatenurgast ja vältida selliste esimese isiku fraaside kasutamist nagu “minu arvates”, “ma usun” ja “toetan täielikult”. Sel moel erineb diskursiivne essee argumenteerivast esseest, kuna viimane esitab ainult probleemi ühe poole ja arutleb selle poole poolt või vastu üksikasju.
Tõhus diskursiivne essee algab sageli, kui mitte alati, korraliku sissejuhatusega, mis selgitab selgelt, milles probleem on. Samuti võib see arutada probleemi asjakohasust ja konteksti muude aktuaalsete probleemidega. Probleemi sisu ei tohiks ulatuda kaugemale ühest lõigust, mis võib üldjuhul koosneda kolmest kuni kuuest lausest.
Sissejuhatuse järgsed lõigud on alati ette nähtud teema erinevate punktide ja argumentide jaoks. Need lõigud tuleks samuti korraldada loogiliselt ja organiseeritult. Näiteks võib kirjanik arutleda kõigepealt probleemi kõigi positiivsete punktide üle, enne kui viitab negatiivsetele punktidele, selle asemel, et hüpata ühelt positiivselt argumendilt negatiivsele.
Ideaalis tuleks iga põhipunkti arutada vaid ühes lõigus. Kirjutaja võib lõiku alustada kokkuvõtliku, täppislausega, enne kui hakkab detailidesse selgitama ja esitab muid arutluskäike. Argumendi usaldusväärsemaks muutmiseks võivad lõigud sisaldada ka täiendavaid näiteid, situatsioonijuhtumeid ja isegi tsitaate usaldusväärsetelt allikatelt ja olulistelt inimestelt. Pärast ühe punkti lõpetamist peaks kirjutaja alustama teise lõiguga, kasutades sujuvaks üleminekuks õigeid sidesõnu ja sidefraase.
Diskursiivne essee peaks lõppema ka järeldusega või lõiguga, mis võtab kokku probleemi põhielemendid ja argumendid. Kui see on lubatud, võib kirjutaja esitada ka oma seisukoha selles küsimuses, kuid see peaks siiski olema erapooletu. Esitatud teabe ja üksikasjade põhjal võib ta anda ka “prognoosi”, mis võib juhtuda või mitte. Kokkuvõte ei tohiks sisaldada uusi ideid, mida pole varem selgitatud. Diskursiivne essee ei peaks mitte ainult arutama teatud teemat, vaid peaks kutsuma ka lugejaid üles looma edasisi arutelusid.