Diktsioonil ehk kirjaniku sõnavalikul on luules eriti oluline koht, kuna sageli on väga oluline iga sõna tähendus, kõla ja silpide arv. Diktsioon luules määratleb antud luuleteose tooni ja stiili mitmed aspektid. Paljudel juhtudel, eriti luuletustes, mis peavad vastama jäikadele stiilipiirangutele, peab luuletaja valima sõnad, mis sisaldavad teatud arvu silpe ja mis riimuvad teiste konkreetsete sõnadega. Diktsioon on oluline ka vähem struktureeritud luuleteostes, kuna enamik luulevorme on palju vähem sõnarohked kui enamik proosateoseid. Kui prosaist võib sageli kulutada kirjeldamisele mitu lõiku, siis luuletaja peab sageli millegi kohta olulise teabe edastama vaid mõne hästi valitud sõnaga.
Paljud luuletused on kirjutatud hästi struktureeritud vormides, mis peavad vastama konkreetsetele reeglitele. Näiteks kangelaspaletis peab poeet kirjutama jaambilises pentameetris, kusjuures viis rõhulist ja viis rõhutut silpi on järjestatud vaheldumisi. Lisaks peavad iga reapaari lõpusilbid riimuma. Nende piirangute raames muutub diktsioon ülimalt oluliseks, kuna luuletaja peab valima sõnad, mis nende piirangutega sobivad, ilma et see kahjustaks tähendust, mida ta soovib edasi anda. Iga sõna tuleb hinnata selle tähenduse ja rolli järgi rütmi- ja riimiskeemis.
Diktsioon luules on ka oma tooni edasiandmisvõime tõttu uskumatult oluline. Sõnad, mis annavad edasi mõtteid igavusest, pimedusest ja melanhooliast, annavad kardinaalselt teistsuguse tooni kui need, mis viitavad rõõmule, heledusele ja energiale. Luuletuse tooni kasutatakse sageli selle emotsionaalse mõju mõjutamiseks väljaspool sõnade otseseid tähendusi ja kõlasid. Osav luuletaja koostab oma diktsiooni mitte ainult selleks, et edastada teatud tähendust ja kõlada teatud viisil, vaid ka selleks, et tekitada lugejates teatud emotsionaalseid reaktsioone. Lohakas ja hooletu diktsioon luules võib õnnestuda tähenduse ja kõla poolest, kuid tõenäoliselt ei suuda see esile kutsuda konkreetset emotsionaalset vastust, mille luuletaja kavatseb.
Mõnes luulevormis, eriti jutustavates luuletustes, kasutatakse sõnade valikut selleks, et lugejale jutustaja kohta midagi öelda. Luule diktsiooni saab kasutada näiteks selleks, et anda mõista, et kõneleja on pärit teatud taustast või vanuserühmast. See diktsiooni kasutamine, kuigi proosas palju levinum, on paljudes luulevormides siiski oluline koht, eriti kui kõneleja identiteet on luuletuse täielikuks mõistmiseks hädavajalik.