Kujutised toimivad luules üldiselt luuletuse selgroo või maandusvardana, sest pilte kasutatakse lugejas sisikonna tasemel reaktsiooni esilekutsumiseks. Kujundil ja kujundil on palju erinevaid konnotatsioone ja tähendusi, kuid luuletaja jaoks annavad nad väga väheste sõnadega edasi tervikliku inimkogemuse. Ei pruugi alati olla vaimne pilt, kujundlikkus luules võib kõnetada ükskõik millist viiest meelest ja seda edastatakse tavaliselt kujundliku keelega.
Iga luuletuse uurimine algab sageli selle kujundlikkusest. Üldmõistena on kujundlikkus keelekasutust tegevuste, tunnete ja muude sensoorsete ja sensoorsete väliste kogemuste kujutamiseks. Luuletaja Tony Hoagland kirjeldab luulet kui mitmetasandilisi teoseid. Retooriline tasand hõlmab puhtalt intellektuaalset materjali, samas kui diktsioon on koht, kus poeedi hääl esile kerkib. Hoaglandi jaoks on pilt luuletuse konkreetne ehk soole tasemel osa, mis lugejale kõige tõelisem tundub.
Ameerika luuletaja ja kriitik Ezra Pound kirjeldas kunagi poeetilist kujundit kui midagi, mis haarab hetkega emotsionaalse ja intellektuaalse kompleksi. Kujutised panevad sõnadesse selle, mida inimesed igal hetkel emotsionaalselt, intellektuaalselt ja konkreetselt kogevad. Hetk tardub sõnades, võimaldades lugejal iga kord, kui ta luuletust loeb, sisse elada ja seda uuesti kogeda.
Kujutise külmutamiseks kasutatavad sõnad ei ole objekti jaoks lihtsad paigad; nad edastavad täielikku inimkogemust intellektuaalsel, sensuaalsel ja emotsionaalsel tasandil. Ajahetke tabamine on see, mis muudab luules kujundlikkuse teravaks ning kogemusest ilmajäämise võimalus annab kujundile jõu. Luuletaja peab pildi võimalikult täielikult külmutama, et millestki tegelikkuses põgusast, nagu kommi söömine või langeva tähe nägemine, saaks kauakestev kogemus, mida lugeja saab ikka ja jälle uuesti läbi elada.
Kui pilt on kirjalikult jäädvustatud, võib seda vaadelda sõnasõnalise, tajutava või kontseptuaalsena. Luules esinev sõnasõnaline kujund kipub stseeni seadma, nagu foto vaatamine, ning on konkreetne ja kujutav. Pertseptuaalne pilt meeldib ühele viiest meelest ja see on paigutatud poeetilisesse vahendisse, nagu metafoor või sümbol, näiteks kirjeldades, et muraka on magusa lihaga. Kontseptuaalset kujundit nagu jumalaloss on raske visualiseerida, kuid lugejal võib olla ettekujutus, mis see on.
Luuletajad edastavad oma loomingus tavaliselt kujundlikkust, kasutades kujundlikku keelt ja poeetilisi vahendeid, nagu metafoor, sümbol ja metonüümia. Pilt võib meeldida silmale, maitsele ja puudutusele. Kujutised võivad olla ka abstraktsed, lugeja intellekti ahvatlevad ja kinesteetilised või seotud kehalise liikumisega. Paljudel juhtudel pildid kattuvad ja kombineeritakse; seega võib kinesteetiline kujutis olla ka visuaalne või kombatav.
Vahetult enne Esimest maailmasõda tõusis esile rühm luuletajaid, kes said tuntuks kui imagistid. Seera Pound, Amy Lowell ja Hilda Doolittle olid silmapaistvad liikmed. Imagistid kasutasid pigem igapäevast kõnet, mitte ei tuginenud kujundlikule keelele ning uskusid, et juurdepääsetav, selge ja vahetu pilt on poeetilise värsi jaoks ülioluline. See liikumine mõjutas kujundlikkust luules kogu 20. sajandi vältel ning seda võib näha muu hulgas ka objektivistlikes ja biitluuletustes.